Matti Maasikas: ... aga saaks isegi veel paremini - Eesti mainest Brüsselis ja Euroopas
See napp lause räägib Eesti maine kohta rohkem kui mõni pikk analüüs. Eesti on liikmesriik, kelle riigirahanduse pärast teised muret tundma ei pea ja kes seetõttu ei sunni kogu euroliitu oma probleemidega maadlema. Meie partnerid teavad seda.
Tunnistan, et ka minule on mõnikord varem Eesti juhtivpoliitikute edetabelite ja makromajandusliku statistika agar kasutamine võõristust tekitanud. Kindlasti ongi mitmed asjad Eestis teistmoodi kui väljast vaadates paistab. Kuid Eesti riigi maine esimene kujundaja kriisiaegses või -järgses (olenevalt igaühe optimismiastmest) Euroopas on meie riigirahanduse hea olukord. Ehk siis PR-aabitsatõde – mainet ei saa ehitada bluffides. Sisu ja kodused asjad korda ning alles siis saab minna midagi müüma.
Teine aabitsatõde – kui oluline on nn maine müüja isik. Ehkki Eesti diplomaatide tase on üldiselt kõrge, ei ole riigil (nagu ükskõik millisel firmal, organisatsioonil vms) paremat eestkõnelejat kui asjatundlik tippjuht. Eesti valitsusliikmete sõnavõtud Euroopa kolleegide keskel on üheksal juhul kümnest arukad, suunatud lahenduste leidmisele, mitte süüdlaste otsimisele. Lisaks teame, et teistele pole mõtet nina alla hõõruda oma tugevusi ega teisi ka õpetada – iga riik ja selle olukord on unikaalne ning probleemide lahendusi pole kunagi võimalik täpselt kopeerida.
Nendele aabitsatõdedele lisaks võib öelda, et laias maailmas pole võimalik konstruktiivselt toimida ja Euroopas integratsioonimeelne olla, kui kodused meeleolud on riiakad, sulgunud ning hädades süüdistatakse Brüsselit. Eesti on liikmesriikidest üks tugevamaid EL-i ja ka euro toetajaid. Nii saavad Eesti esindajad väljendada just neid vaateid, millel selge kodune tugi olemas – see pole rahvusvahelises poliitikas mingi iseenesestmõistetav privileeg. Vaevalt peab professionaalsetele mainekujundajatele eraldi selgitama, kui hästi mõjub esituse usutavusele see, kui jutupunktid klapivad kokku kõneleja isikliku vaatega.
Häid sõpru pole kunagi liiga palju
Kas kokku ongi siis pilt roosiline ning kas me oma maine pärast Euroopas muretsema ei pea? Kaugel sellest. Eesti suuruse, sissetulekutaseme ja asukohaga riigil pole head mainet, nagu ka häid sõpru, kunagi liiga palju. Me peame iga päev oma hea maine kasvatamise-laiendamisega tegelema. Kõige targem viis ühes klubis (aga seda Euroopa Liit ju on, sõna parimas mõttes) hästi silma paista on osaleda aktiivselt ja konstruktiivselt nende probleemide lahendamisel, millega klubi ja tema liikmed parajasti maadlevad. Selleks on meil praegu väga head eeldused, sest olukord hetke suurimal mureteemal, majanduses, on meil suhteliselt hea. Kuid siin peitub ka konks – kui endal asjad korras, siis kas me suudame või vaevume süveneda teiste probleemidesse, mis meist paratamatult pisut kaugeks jäävad.
Aktiivsem osalemine EL-i aruteludes eeldab nimelt seda, et viid end kurssi ja mõistad siiralt ka teiste liikmesriikide probleeme. Nimelt ei piisa lihtsalt noogutamisest: jah, saame aru ja toetame. Selleks, et tegelikult lahendusi välja pakkuda, pead olukorda täpselt tundma. Samuti peab see kaasatundmine olema siiras. Pealiskaudse möödaminnes õlalepatsutamise tunnevad diplomaatia- ja poliitikaprofid kohe ära, sest seda on nende maailmas palju. Patsutamine on küll tore ja ega õlga ära ei tõmmata, kuid sellest ei tule patsutajale tegelikku kasu, siirast tänutunnet, mida kunagi hiljem saaks toetusena sisse kasseerida. See aga on ju – kogu kontinendi paremaks tegemise järel – asja mõte.
Mis takistab eestlaste veel aktiivsemat osalemist Euroopa aruteludes? Esiteks meie väiksus, praegusel juhul haldusaparaadi arvuline piiratus. Midagi pole teha, 60 korda suurema riigi kolleegil on igaks aruteluküsimuseks ees mahukas analüüs ja läbitöötatud seisukohad. Minul sugugi mitte alati. Teiseks meie isekus – ikka mõtleme teinekord, et kuulge, mis me selle probleemiga ikka pead vaevame, miks me seda eelnõu ikka nii väga loeme, see ju meisse praktiliselt ei puutu. Kolmandaks ka kümnendal liikmesuse aastal ikka veel esinev enesepisendamine – mis nüüd meie, ega meid keegi kuula, ega meie seda asja “neile” korda ajada ei suuda.
Väiksus pakub võimaluse ka vaikida
Ükski loetletud takistustest pole ületamatu. Kuigi rahvaarvu ja analüütikute hulka riigis muidugi hoobilt ei saa suurendada, võimaldab meie väiksus tegelikult kasutada võimalust aeg-ajalt ka vait olla. Kui meist mitukümmend korda suuremad riigid lihtsalt peavad igas küsimuses sõna võtma – neil on igas asjas oma erihuvid või ei sünni ilma nende seisukohata lihtsalt lõplikku lahendust –, siis Eesti esindajatelt seda ei eeldata. Küll aga vaadatakse ülimalt hea pilguga, kui väike riik võtab nende jaoks ehk kõrvalisemal teemal sõna asjatundlikult ja konstruktiivselt. Näiteks kui Eesti välisminister teeb mõne aruka ettepaneku mitte ainult EL-i idanaabrite, vaid ka Põhja-Aafrika naabrussuhete kohta.
Teine ja kolmas takistus, isekus ja enesepisendus, on rohkem enda peas kinni. Siin aitavad visa töö ja muidugi positiivsed kogemused – iga uue õnnestumisega muutume julgemaks, motiveeritumaks, suuremaks. Üks toredamaid hetki minu praeguses ametis oli see, kui kuulsin Eesti suure riigiasutuse tippjuhi, kelle olin suunanud Euroopa Komisjoni oma murele lahendust otsima, kommentaari: “Ma tõesti usun nüüd, et siin Brüsselis töötavad inimesed, kes siiralt tahavad aidata meie ja teiste liikmesriikide probleeme lahendada!” Õige, kuid see on võimalik ainult eeldusel, et me ka ise teiste probleemidega tahame tegelda.
Tagasi loo alguse juurde – riigirahanduse hea maine levib aruka töö tulemusena ka muudele aladele. Meie kodused asjad on korras ning see annab Eesti esindajatele vajalikku kindlustunnet ja usutavust. Jätkuks vaid jõudu ja tarkust, siis saaksime Eestit nii Euroopas kui ka kogu maailmas veel suuremaks teha. Tuntus ja hea maine on väikese riigi parim võimalik kapital ja kaitse.
P.S. Võib küsida, miks ma ei kirjutanud Eesti maine teisest lipulaevast, nimelt e-riigist, digitaalsetest lahendustest? Kõik õige, president Ilves juhib Euroopa pilvandmetöötluse nõukoda, peaminister Ansipil paluti 2013. aasta oktoobri Euroopa Ülemkogul olla eestkõneleja digitaalse majanduse teemal ning iga kord kui sõna „digital“ läbi käib, vaadatakse Eesti esindaja poole – mis tarkusesõnu meil seekord pakkuda? Maine on hea ja tugevneb üha. Kuid on ka üks nüanss ja mitte just vähetähtis. Alates Edward Snowdeni paljastusest ulatusliku netinuhkimise kohta esitatakse kõigile “tehnohipidele”, kui nad silmade särades uusi IT-lahendusi tutvustavad, ka jahe küsimus: kuidas on lugu turvalisusega? Sellele küsimusele pole Eesti e-riigi entusiastidel laiema publiku jaoks veel veenvat vastust. Aga küllap see välja mõeldakse ja siis kasvab Eesti maine veel suurema digitaalse mühinaga.
Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid.
Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.
Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.
