Meelelahutus teaduse rüüs
Sealt näeb, et Rembrandti ja tema kaasaegsete maalid ei olnud ainult kunstiteosed, vaid ka osav reklaamivärk. Näiteks kujutab üks maal Amsterdami kanaliäärseid maju. Enamik neist on varjus, tumedad ja eemaletõukavad. Ainult kolme tagumist maja kuldab päike, sisendades soojust ja rahu. Need olid uued majad, mida parasjagu müüa pakuti. Sõnum oli tollal ja ka praegu selge: uus on hea, vana aga on lihtsalt vana.
Niipea kui Eestis näeb trükivalgust mõne uue ajakirja esmanumber, ilmub kusagilt neid, kes seda taevani kiitma hakkavad. Jääb mulje, nagu ei oleks Eestis enne sellelaadset ajakirjandust olnud. Nõnda on juhtunud ka äsja oma esimese eestikeelse numbriga lagedale tulnud ajakirjaga Imeline Teadus, mille Eesti Päevalehes kiitis üles ühe mitte-eestikeelse nimega suhtekorraldusettevõtte asutaja Liisa Sveningsson Past („Imeline Imeline Teadus”, 19.11)
Pean eestikeelset populaarteadust väga oluliseks, tingimusel, et peame oluliseks teaduse edendamist Eestis. Kirjanduse, kunsti, muusikaga käib kokku vastavate valdkondade kriitika ja tutvustus, nõnda on see ka teadusega. Võime küll öelda, et teadus on ülemaailmne nähtus ja sestap pole vahet, kas sellest kirjutab eesti või hiina autor. Kuid sama lugu on ju ka kunstidega – ent ikka vajab kultuur omamaist kajastust, seedimist ja mõtestamist.
Võib ju ütelda, et iga konkurents on õilis ja suurendab samalaadsete toodete kvaliteeti. Kuid tegelikult ei ole sel nämmutatud loosungil taga olulist katet. Konkurents võib olla uinutav. Teadus on rahvusvaheline ja teadusuudised üldkättesaadav kraam, kuid taustata ei ole neil suuremat väärtust kui varesel ilma puuoksata. Ta võib küll kraaksuda, ent kui pole kusagile pesa teha, kukub maha, varbad püsti.
Lõbu, mitte teadus
Teadusuudiseid on miljardeid, taust aga üks ja ainus ning just selle kaudu seostuvad teadusuudised kohaliku kultuuriga. Neid tõlgitakse mitte ainult kohalikku keelde, vaid ka kohalikku konteksti.
Ajakirja Imeline Teadus puhul on tegemist professionaalse pildiajakirjaga Science Illustrated, mida Bonnieride kirjastamisel antakse välja vähemalt neljateistkümnes riigis. Soomes nime all Tieteen Kuvalehti, Eestis Imeline Teadus. Tegemist on National Geographicuga sarnaselt poliitkorrektse väljaandega, mis ei tegele asjade arutamisega, vaidlemisega, mõtete arengu esitamisega, vaid pakub asjalikult ja kiretult põhiliselt teaduse rüüsse peidetud meelelahutust.
See ei ole ei hea ega halb, kuid asjahuviline võiks seda teada. Science Illustrated esitleb end kodulehel kui „usaldusväärseimat, avameelseimat ajakirja teadusest ja loodusmaailmast”. See väide on teaduslikust meelelaadist kaugel.
Mul on olnud õnn ja õnnetus olla kolm aastat osaline MTÜ Loodusajakiri loomises. Eesmärk oli, et ajakirjad Horisont, Eesti Loodus, Loodus ja Eesti Mets maamunalt ei kaoks. Ei kadunud – nagu nad olid olnud alles sinnamaani tänu neid käigus hoidvate inimeste meelekindlusele, vahel ka vaprusele. Ainult tänu sellele on Eestis – erinevalt näiteks Lätist ja Leedust – siiamaani püsinud hinges omamaised ajakirjad, mis kirjutavad teadusest ja loodusest.
Nüüdseks on lisandunud veel ajakiri Tarkade Klubi. Nõnda on tekkinud omamoodi täius: Horisont avaldab peamiselt eesti teadlaste kirjutisi, olles Scientific Americani kodumaiseks analoogiks. Tarkade Klubi avaldab eesti teadusajakirjanike lugusid Eesti ja muu maailma teadusest, aga ka tõlkelugusid – analoogiks võiks nimetada New Scientisti.
Horisont on ainus eestikeelne paik, kus vaid loodusteadlased oma töödest kirjutavad. Osalt saavad nad seda teha ka Eesti Looduses. Tarkade Klubi jälle on tänuväärt koht, kus võrsub meie teadusajakirjanike uus põlvkond. Mitte keegi mitte eales ega mitte kusagil maailmas ei tee meie eest ära seda tööd – hoida ülal eestikeelne ja -meelne teadusmõtte kajastus, siduda see meie kultuuriga.
Riigi toetuseta ei ole vähemalt Horisondi ilmumine võimalik. Mida ka ei teeks, kuidas ka ei punnitaks, andunud tellijate ja ostjate hulk ei kipu ületama maagilist arvu pii korda tuhat. Mitme meie teadust populariseeriva ajakirja elu sõltub ühekordsetest toetustest, traditsiooniliselt peamiselt keskkonnainvesteeringute keskusest. See meelerahu ei tekita.
Teadusajakirjanduse seis pole kerge kusagil. Eestis on teadusegi rahastamisega tõsiseid probleeme.
Kuid kui püüda vaadata meie olukorda veidi kaugemalt, siis on selge, et Eesti häda pole mitte majanduses ega sotsiaalhoolduses, vaid kaugemas plaanis hoopis selles, et teadust ja sellega kaasnevaid nähtusi peetakse projektipõhisteks ettevõtmisteks. Puudub ettevaatav mõtestatud pilk. Kuid mitte keegi ei investeeri teadusmahukasse tootmisse maal, kus tippteadus on hõre ja kus seda ühiskonnale nähtavalt ei kajastata. Siin ei aita meid ka petlik mulje, mille võivad tekitada rahvusvahelised trükised.
