MIHKEL MUTT: Tulevikuks saame üksnes valmis olla
Kui arvestame, siis tuleb enesepettuseta kujutleda, kuidas reageeriks lääs. Meil ju arvatakse, et Eesti kaitsevägi ei suuda niikuinii vaenlase vastu seista. Aga seda polevat tarviski, sest meie kuulumine NATO-sse ajab vastasele hirmu peale, nii et too ei julge tullagi. Kogu meie kaitse toetub alliansi deviisile, et rünnet ühele liikmesriigile võetakse ründena ka ülejäänutele. Samas tundub olevat aktsepteeritud veendumus, et praktikas ei lähe NATO sõjalist abi kunagi tarvis. See on paratamatuse tajumine, sest NATO ei hakka näiteks Venemaaga Eesti pärast kunagi füüsiliselt kaklema. Lootus, et NATO heidutab meie potentsiaalset ründajat, on aga ülemäärane. Sest kindlasti saab ka Venemaa aru, et sõdima NATO temaga küll ei hakka. Nii et bluff ei toimi.
Mis saaks pärast seda? Kui ma lähen jalgrattaga rohelise tule alt läbi ja krusa mulle otsa sõidab, siis jääb juht süüdi. Aga mis sellest õigusest mulle kasu on, kui ma olen juba surnud? Minu surm on teostunud fakt. Nii läheks ka Eestiga. Kibekähku tuleks kokku ÜRO julgeolekunõukogu. Lärmi on palju, Venemaa visatakse välja mõnest vähetähtsast organisatsioonist. Pannakse ette sanktsioonid. Aga kuidas neid kehtestada, kui pool Euroopat keedab suppi Vene gaasiga? Pole ka saladus, et Euroopa ühismeel kiratseb natuke.
Profiarmeest pole kasu
Võimalik, et lääs pakuks meile staatust, mis oleks täielikust rippumatusest kraadi võrra madalam. Garanteeritakse meie riiklik süsteem, jäetakse kroon, me säilitame materiaaalse elujärje jne. Ainult et rahvusvahelistes küsimustes esindab meid Venemaaga moodustatud segakomisjon (!). Ja parlamendis on rahvuskvoodid. Ja kakskeelsus.
Kui otsustada oma kuuetuhandelise profiarmeega vastu panna? Kahtlen, kas see on tõhusam kehvemalt väljaõpetatud rahvaväest. Too profiarmee on orienteeriud NATO-le. Kas ta üldse ongi võimeline iseseisvalt võitlema või üksnes osana NATO masinavärgist? Kui marodööride bande kaela sajab, siis on isegi viglast, rääkimata automaadist, rohkem kasu kui superhävitaja katapuldist.
Partisanisõda ei suuda keegi võita. Kui USA kaotust Vietnamis võis veel põhjendada dzŠunglitega, mida (nagu kaitsvaid mägesidki) Eestis pole, siis Iraagis toimuv võiks mõjuda Eesti riigikaitsjatele innustava implusina. Linnad on tänapäeva mäed ja dzŠunglid. Kui aga vaenlane tajub, et Eestis pole karta isegi partisanisõda? Mõni saabki peksa ainult selle pärast, et on näha, et ta vastu ei hakka. Ütlen ausalt, mul on hirm elada riigis, kus ohu puhkedes 90 protsenti kodanikest ei tea, kummast otsast püss tulistab. Kaitseteenistuse kaotamine seda tähendaks.
Aga kas spontaanne vastupanu tekiks? Pessimist võiks öelda, et eestlase kaitsetahe ei ole silmatorkavalt kõrge, optimist, et see on lihtsalt varjul. Kaitsetahe on nõrk kõikjal Euroopa hea-
oluühiskondades, kuigi on erandeid, nagu SŠveits või Soome. Eurooplastel on tänu ajaloole siiber kõigest, mis sõjaga seondub, olgu selle eesmärgid õilsad või mitte. Valitseb elunautlev individualism, kõige mõnusam on rahuldada oma isiklikke soove. Kaitsekoolituse läbimine piirab seda mõneti. Kuna eestlastel on üle pika aja võimalused tegeleda seni keelatud asjadega, maailm on lahti, siis on inimlikult mõistetav eriti noorte soov mitte aega kaotada. (Muide, vanasti võrdlesin erialase karjääri kiirust kroonus käinute ja mittekäinute vahel. Juba umbes 35 aasta vanuses polnud vähimatki vahet, ehkki Vene kroonuga kaotati vähemalt kaks aastat.)
Tulevik on tähtsam
Tõenäosus tankikolonnide kulgemiseks Narva alt või Pihkva kaudu pole hetkel eriti suur. Sest kui keegi tahab Eestit tasku pista, siis on selleks palju ökonoomsemaid ja silmatorkamatumaid võimalusi. Riigiga, mille eelarve on viis miljardit eurot, mis on igas suhtes ülimalt avatud ning loodab riigikaitses peamiselt kellelegi teisele, saab manipuleerida eest ja tagant. Puhtsõjalises mõttes võiks tulla jutuks mõnisada dessantnikut, needki jäägriteks maskeerituna. Eestis on poliitilisi ringkondi, kes on tugevalt seotud äriga, sealhulgas Vene omaga. Ka Eestis on avatud ühiskonnale omaselt tekkinud seltskond, mis koosneb üleilmastumisvastastest, kristlusevihkajatest, tilliga feminististidest ja muidugi kapitalismikirujatest. See seltskond on oma Ameerika-vihas valmis langema kelle embusse tahes. Ja veel on suur mass, kelle põhihuvi on, et Viru ostukeskus edasi töötaks. Vahel mõtlen, et oleks isegi parem, kui me NATO-sse ei kuuluks. See paneks meid tõsisemalt ringi vaatama.
Vaadakem, kuidas EL-is pureletakse selle pärast, et riigid ei taha loobuda kontrollist nn rahvuslike lemmikfirmade üle. Siin on tegu au ja traditsioonidega, aga ka strateegiliste kaalutlustega. Energeetika, logistika – neid tahavad rahvusriigid igaks juhuks oma kontrolli all hoida. Iva pole selles, et protektsionism on paha, vaid et riigid on ikkagi ettevaatlikud ja mõtlevad ka mustadele stsenaariumidele.
Või võtame Inglismaa. Too asub üsna transatlantilise vihmavarju keskme lähedal, aga on otsustanud, et vahetab ajavahemikus 2020–2024 (!) välja oma Trident-raketid, seega uuendab tuumaarsenali. Island on mures, et USA viib oma väed saarelt ära. Eestil on, millele mõelda.
Maailma üldine harmoonia on kaugel. Pool sajandit kestnud vastaseis, mis tundus supra-ajalooline, võib pikemas perspektiivis olla siiski vaid episood. Kusjuures “külm” oli sõda veel selleski mõttes, et külmutas ja lükkas tulevikku paljud vastasseisud, mis nüüd vabalt avalduda saavad. Maailmapoliitika tektoonilised plaadid nihkuvad. Mis geopoliitilise kaalu omandavad kaks miljardirahvast Aasias? Suur-Pärsia riigi velmamine shiitlikel alustel Teherani poolt? Lõuna-Ameerika muutumine “proletariaadi vabariikide liiduks”? Tsivilisatsiooni väljasuremine Aafrikas, välja arvatud rannikualadel jne? Mille pärast puhkevad tulevikus konfliktid ja kuidas neid lahendatakse, see on tundmatu maa. Aga tundmatuteks väljakutseteks peab olema universaalne stardiasend ja meie kolmeastmeline kaitsestruktuur sobib selleks mõningase kohendusega.
