Lepp esindab oma kodumaad uhkusega ega unusta Eestit mainimast üheski reportaazˇis, mis naelutab igal nädalal televiisori ette sadu tuhandeid britte. Suurema osa maailma jaoks seostubki Eesti Vabariik tolle omamoodi tragikoomilise reporteriga, kes silmitseb lääne ühiskonnas toimuvat läbi pealtnäha suletud prisma.

Poliitilistelt vaadetelt on Vello Lepp veendunud stalinist ning antisemiit. Tema tele-eetris lauldud “Visakem kõik juudid kaevu” põhjustas Inglismaal hiljuti pahameeletormi, kuigi mõnigi Ameerika ärimees ja poliitik, keda Lepp on Channel 4 tarvis intervjueerinud, kaldub tema juudivaenulikke ideid pigem toetama. Venelase suudab Lepp enda sõnutsi kiviga vigaseks visata kümne meetri kauguselt ja kui too on ahelais, siis viieteistkümnelt meetrilt.

Mõne aja eest pälvis palju tähelepanu Lepa hämming selle üle, et Ameerika Ühendriikides tohivad naised valimas käia ning hobused mitte, Eestis olevat olukord täpselt vastupidine. Samas jagub Lepal kiidusõnu ka kodustele edusammudele: Eesti Vabariik on igati tsiviliseeritud koht, naistel on nüüd lubatud bussis sõita, homod ei pea enam siniseid mütse kandma ning legaalse seksuaalakti ealine alammäär on tõstetud kaheksa eluaastani.

Lemmikloom siga Sulev

Vello lemmikloom on siga nimega Sulev, keda ajakirjanik tingimusteta armastab, kuigi väidetavalt pistis tuntuima eestlase perekond looma ühel päeval pintslisse, süües ära ka vaese põssa silmad. Vello seksuaalelu, millest ta pidevalt räägib, sisaldab insestiakte prostituudist õega, sodoomiat ning juhuslikke homosuhteid.

Mida võtavad Vello Lepaga ette eestlased? Need maailma silmis primitiivseiks elajaiks joonistatud metslased, kelle naised kardavad üle kõige “sˇokolaadist nägudega mehi”? Naeravad koos ülejäänud planeediga endil tagumikud küljest või lasevad oma Londoni suursaadikul The Guardianis avaldada Vello Lepa tegevust üheselt hukka mõistva kolumni ja paluvad Urmas Sõõrumaal osta New York Timesis neli lehekülge reklaamipinda ning täita see Eesti rahvast ja riiki ülistava tekstiga?

Kasahhid on valinud viimase tee, sest erinevalt eestlastest on neil oma Vello Lepp ka tegelikult olemas. Borat Sagdijevi ehk tuntud briti koomiku Sacha Baron Coheni film “Borat“ jõuab peagi siinsetessegi kinodesse ja kel pole tolle hüsteeriliselt naljaka fiktiivse kasahhi ajakirjanikuga (kes on Kasahstani valitsuse eespool Vello Lepale inkrimineeritud võtetega marru ajanud) õnnestunud varem kohtuda, tuleks avanev võimalus ilmtingimata ära kasutada. Esiteks on Borat pööraselt naljakas. Teiseks tasub mõtiskleda, kui rahulikuks me suudaksime jääda, kui Borat oleks tõepoolest Eesti mainekujunduskampaaniaga tegelev Vello Lepp. Sest nagu üks lääne diplomaat ütles, on Kasashtani sattumine Coheni pilaobjektiks õnnetu juhus. Sama hästi võiks see olla Eesti.