MIHKEL RAUD: Häbi läheb üle, raha jääb alles
Aga arvestus, et mõni nooremapoolne esmavalija on juhtunud mu habetunud nägu telerist nägema ning ilmses meeltesegadushoos sirgeldab mu nime taha linnukese, võiks mis tahes nimekirjale ju parimal juhul tähendada paarisada lisahäält.
Vastasin, et riigikokku kandideerin ma ainult juhul, kui tahan sinna tõsimeeli ka pääseda. Ja naljatades (vähemalt nii mulle tol hetkel tundus) lisasin, et tahtma hakkan ma seda siis, kui taastatakse kuulsad riigikogu liikmete eripensionid, mille populistlikud tolvanid mõne aja eest tühistasid. Nüüd siis tundubki riigikogu olevat taas koht, kuhu tasub kandideerida. Eripensione veel otseselt ei paista (kuigi kuuldavasti oli neistki juttu), ent täiendavad “kaksteist tonni maksuvaba sulli” kuus näivad iga punast ja rohelist nuppu vaheldumisi vajutava tegelase jaoks tõenäolised.
Oleks ma vaid osanud seda ette näha! Sa kujutled, et 21. sajandi reeglid saavad sulle neljakümnenda eluaasta lähenedes juba enam-vähem selgeks. Aga siis saab sulle hoopis selgeks, et reeglid hakkavad alles kujunema. Ühes pisikeses Euroopa Liidu riigis vähemasti.
Ka rohelised...
“Kurat, isegi rohelised olid selle kuluhüvitiste jama poolt!” lausus üks ilmselt Strandbergi seltskonna poolt hääletanud sõber nördinult. Aga miks ei oleks pidanud olema? Rohelised – vähemalt nii kaua, kuni nad pole väikesed mehikesed – on inimesed nagu me kõik. Ning kui rahulikult järele mõelda, siis toimiks suurem osa inimesi täpselt nii, nagu toimib praegu Eesti poliitiline eliit, sõltumata parteist.
Üks kuulus eesti kirjanik lausus pärast ilmsiks tulnud plassi plagiaadilugu stoilise muigega huulil fundamentaalse tähendusega sõnad: häbi läheb üle, kuid raha jääb alles. Kui paljud meist suudaksid keelduda, kui tööandja nende käest küsiks: paneks äkki igakuisele palgale nii ja nii mitu tuhat otsa, tõsi küll, mitte just kõige eetilisemal kombel?
Saadikute maksuhüvede puhul on häda selles, et saja ning veel ühe selli tööandjaks on rahvas. Rohelised peavad olema õnnelikud, et see kuulus kodanikuühiskond, mille hoogsa väljaehitamise vajadusest nad televäitlustes pärlendavate laupadega ennastunustavalt pajatasid, on meil just täpselt selline, nagu ta on. Sest euroopalikult funktsioneerivas kodanikuühiskonnas poleks ei rohelistele, sotsidele ega isamaaliitlastele, võimalik, et isegi reformi- ja keskerakondlastele praegune plaan pähegi tulnud. Rahvas, kes peab hakkama neile noidsamu maksuvabu kuluhüvitisi maksma, võtaks kodanikuühiskonnas midagi ette. Ja võtabki. Ametiühingud ja maksumaksjate liidu inimesed on ühel pool planku ja esimesed kivid on lennanud. Väga võimalik, et sellest saab Eesti kodanikuühiskonna esimene tõsine tuleproov. Ja tegelikult on kahju, et rohelised ei saa kodanikuühiskonna teemal enam sõnagi sekka öelda, ilma et kutsuksid esile hüsteerilise naeru.
