MIHKEL RAUD: Haiged homod ja vana mehe pobin
Homoõiguste eest võitlevad organisatsioonid võtsid sellest tuld ning üks tuline avaldus järgnes teisele. Mõni ime. Täpselt sama moodi vihastaksid Peeter Mardna ja tema parteikaaslased, kui kõrge riigikohtu ametnik ajalehes teataks: „Juriidilises mõttes on Rahvaliitu kuulumine kuritegu.” Tõtt on mõlemas väites nimelt sama palju. Suure tõenäosusega leidub maailmas nii mõnigi vaimuhaige homoseksuaal ja päris kindlasti on praegu üks prominentne rahvaliitlane kohtu all.
Tunduvalt põnevam kui ühe Vene ajal arstiks õppinud mehe katsed kunagiste dogmade baasil 21. sajandi maailma mõtestada on aga hoopis see, kuidas kusagil poolkogemata pillatud lausejupp meediaühiskonnas hiilgaslikud proportsioonid omandab. Peeter Mardna väitis hiljem, et tema „avaldus” polevat olnud midagi enamat kui lihtsalt omaette pobisemine. See ei olnud tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja ametlik teadaanne kaaskodanikele, isegi mitte lauakõnes tehtud ebaõnnestunud nali. Mees lihtsalt mõmises kusagil omaette. Keegi sattus seda kuulma ja „läks asjaga meediasse”, nagu tänapäeval öeldakse. Mardna jutus pole vähimatki põhjust kahelda. Veelgi enam. Mees palus avalikult kõigilt homodelt vabandust ja tunnistas, et on eksinud.
Õigus oma arvamusele
Omaette pobisemine – sealjuures järgnevat meediaskandaali kartmata – võiks ju igas endast lugupidavas riigis lubatud olla. Minagi, vana pede- ja neegriarmastaja, naeran aeg-ajalt homoanekdoodi peale. Mitte sellepärast, et mulle homod ei meeldiks. Mitte sellepärast, et homode üle on tore ja turvaline naerda. Hoopis sellepärast, et üksikud homoanekdoodid on naljakad. Oma naise kiusamiseks kehastun ma vahetevahel jäledaks šovinistiks, kes esitab talle ainult meile arusaadavas inside joke’i kodeeringus paduksenofoobseid avaldusi. Mu naine teab, et see on nali. Aga tänaval meie vestlust juhuslikult pealt kuulev inimene ei tea. Üks kõne pooltuttavale toimetajale, ja ülejäänud nädal mööduks eesel-olemise süüdistusi tõrjudes. Peeter Mardna rääkis oma juttu surmtõsiselt. Aga see ei muuda kõnealusel juhul asja. Mees pobises. See on nagu kõva häälega mõtlemine. Mõtlemise eest karistasid inimesi just needsamad sellid, kes homod paremal juhul hullumajja isoleerisid.
Niisiis. Homoseksualism ei ole vaimuhaigus. Peeter Mardnal on vääramatu õigus oma arvamusele. Ka siis, kui see homodele, mulle või kellelegi kolmandale ei meeldi. Ja kui ma saunalaval omaette mõmisedes teda idioodiks ja natsiks nimetan, ei tähenda see, et ma tõsimeeli arvaksin, et mees vajaks viivitamatult meditsiinilist abi või et tema magamistoa seinal ripuks Adolf Hitleri pilt. Aga kui tundmatu kaassaunaline seepeale Delfisse või Õhtulehte helistab, olen ma valmis avalikult vabandust paluma. Ja edaspidi mõtlen kolm korda järele, enne kui midagi koduseinte kaitsva varju alt väljaspool öelda võtan.
