Kunagises menufilmis “Philadelphia“ kohtub traagilise geiloo peategelast kohtus esindav advokaat Joe Miller kaupluses puhtjuhuslikult noormehega, kes esmalt kiidab televiisorist tuttava näoga seadusemehe erakordset südikust Tom Hanksi tegelaskuju kaitsmisel ning seejärel asub talle usinasti ligi tikkuma.
Denzel Washington ehk Miller lajatab vihaselt vastuseks, et just sellised kauplustes valimatult mehi “lantivad“ homod on süüdi geimaailma negatiivse maine kujundamises. Tõenäoliselt laieneks Milleri järeldus ka heteroseksuaalsetele isenditele – neile ööklubi Hollywood läheduses kõigi mugavustega tanke parkivaile karvarindadele, kelle tähelepanuväärselt jäledat “tibide mahavõtmise“ praktikat nimetas Valle-Sten Maiste kunagi väga tabavalt heteroparaadiks. Ent kõnealuse filmi kontekstis pole see oluline.
Silmatorkava järjekindlusega loobib Eesti geikogukond – kas siis seda omavahel kooskõlastades või mitte – konte oma tolerantsi piire kompava verinoore demokraatia igemetest tasahilju võrsuvate hammaste vahele. Nalja saab enamasti nabani, sest alati leidub mõni nüri järjekindlusega homoseksuaalsust ja nekrofiiliat paaritav pastor või härduspisarais lapsepõlvest meenuvat “pederastide türmi pistmise“ poliitikat tagaigatsev arvamustoimetaja, kes vaevalt vette sulpsatanud konksu kohe aplalt alla neelab. Ja mida rohkem paiste kohalikud homofoobid viha käes tursuvad, seda jultunumaks lähevad nende suhtes toime pandavad provokatsioonid.
Tolerants ja sallimatus
Kahe vähemuse – homode ja homofoobide – avalikus ruumis toimuva ning seetõttu kaude kõiki inimesi puudutava omavahelise lahingutegevuse suhtes on kõrvaltvaatajal end järjest keerulisem positsioneerida. Nii alaealistele poisikestele suunatud helkurikampaania kui ka silmapaistva geiärimehe Peeter Rebase jutt Eesti räigeima homovihkaja Märt Sultsi koduparteist kui kõige vähemustesõbralikumast erakonnast on pannud kulmu kergitama ka üldiselt liberaalset meelestatud inimesed. Ühelt poolt end pedofiilia-süüdistuste suhtes teadlikult haavatavaks muutes ning teisalt homoseksuaalsust poliitiliseks peenrahaks vahetades on mõ-ned geiringkonnad asunud tüli norima ka nendega, kes ise homo olemata on harjunud käima sealsamas Angelis erakordselt õdusat atmosfääri ning suurepärast kööki nautimas.
Väga võimalik, et pideva põlguse subjektiks olemine on muutunud homomeeste ja –naiste identiteedi lahutamatuks osaks. Nagu paljud rahvad (eestlased teiste hulgas) defineerivad end kannatuste ja neile osaks saanud alanduste kaudu, nii tunnevad geid end ühise vaenlase vastu mobiliseerides ja “kui teie meid ei vaja, siis ei vaja meie teid“ põhimõttel isoleerides suuremat ühtekuuluvustunnet. (Suvisel homoparaadil toimunud jõhkrustele reageeris koguni Londoni linnapea Ken Livingstone isiklikult.) Ja kui too ühisrinnet loov põlgus arvamus-uuringuid uskudes ühiskonnas marginaliseerub, tuleb hakata seda ise taastootma.
Jääb üle loota, et katsed näiliselt tolerantsi propageerides sallimatust äratada jooksevad liiva.
