MIHKEL RAUD: Kui salliv on ikkagi salliv Eesti?
“Saatke nad koju!“ röökis vistrikest punetava näoga briti kõurik üle ühissõiduki. “Kuradi kaltsupead, puuri tuleks raisad pista,” urises doubledecker’i tagaosas keskealine valge londonlane nõustudes vastu. Sündmus leidis aset riigis, mida me liberaalsusest ja tolerantsist mõeldes alati esimeste hulgas nimetada armastame.
Oudekki Loone, Heiko Pääbo ja Liisa Past kirjeldavad eilses Eesti Päevalehes sallimatut Eestit, ajendiks siinse Hollandi suursaadiku ennetähtaegne Tallinnast lahkumine. Autorite mure rassismi ja homofoobia ilmingute pärast Eestis on kahtlemata sümpaatne, kuid väited, nagu vohaks siin ühiskondlik sallimatus, põhinevad suuresti kaheldava väärtusega üldistustel.
Mis toetab autorite hüpoteesi, et “sallimatus teiste rasside, rahvusvähemuste, samasooliste paaride ja kas või igapäevase naeratamise suhtes” tasahilju pöördeid kogub? Mingi võrgus lällava tropi “pigmendihaigeid” sisaldav sõnavara ning Martin Helme tüüpi klounide zoofiiliat ja homoseksualismi poolearuliselt segav populism? Või on rassismi ja homofoobia järsu kasvu kohta autoriteetsemaid tõendeid?
Nähtavad faktid kõnelevad pigem sellest, et Eesti on täpselt sama salliv või sallimatu kui mis tahes keskmine Lääne-Euroopa riik. Nii on siinseist poliitilistest jõududest end avalikult homofoobsena määratlenud vaid Isamaaliit ning vaevalt nende valijaskond oma otsuseid tehes just seda aspekti partei ideoloogiast esmatähtsaks peab.
Hiina müüriga ümbritsetud
Iga rassistlik või ksenofoobne näo ja nimega tehtud arvamus-avaldus saab avalikus ruumis tavaliselt kolmekordse vastulöögi ja üleüldse on rassismist rääkimine riigis, mille elanikud on tumedanahalisi vaid televiisorist näinud, võimalik pelgalt väga abstraktsetes kategooriates.
Suletud ja umbne pole mitte Eesti, vaid populaarne ettekujutus temast. Kogu elanikkonnale automaatselt laienevad lennukad üldistused on kahetsusväärsete üksikjuhtumite põhjal nobedad tekkima, sest meie endi peas masohhistlikult istuvad stereotüübid loovad selleks hiilgava pinnase.
Loone, Pääbo ja Past kirjutavad, et “eestlased kirjeldavad oma riiki ja rahvast meelsasti demokraatliku, avatud ja edasipüüdlikuna”. Ega ikka kirjelda küll. Need eestlased, kellega mina viimase 15 aasta jooksul olen kokku puutunud – küll söögilauas näost näkku, küll ühises meediaruumis mõtteid vahetades –, raiuvad risti vastupidist: Eesti on end Hiina müüriga ümbritsenud stagneerunud pime peldik, kust võimalikult kiire põgenemine on elu ja surma küsimus. Ja loomulikult passib ettekujutus rahvast, kes hommikul ärgates esmalt hambad peseb ning seejärel üheskoos homosid ja tumedanahalisi vihkama asub, läppunud Eesti kontseptsiooniga suurepäraselt.
Õnneks on too käsitlus omas emotsionaalses silmaklapistatuses kõike muud kui vettpidav. Mida vähem kaalu me “valgete ülemvõimu tunnistava T-särgiga tegelinski” avaldustele anname, seda kiiremini me selles veendume.
