MIHKEL RAUD: Laamendajaid leidub igal pool
Greenpeace pole Greenpeace teadagi üksnes sellepärast, et nad – vähemalt paberil – seisavad igale kas või veerandit aju mõtlemiseks kulutavale inimesele arusaadavate väärtuste eest. Pigem on nende mitte just suure tõsiseltvõetavuse kinnistanud kollektiivsesse teadvusesse imago, mis on organistatsiooni tema loomisest peale saatnud.
Üks kuulsa Ameerika kirjaniku Chuck Palahniuki romaani “Lämbumine“ tegelasi on naine, kelle protest rahvusvahelise suurkorporatiivsuse vastu avaldub selles, et ta vahetab kaubamajade parfüümiosakondade juuksevärvikarpides tuube ringi. Terrorism, kui nüüdseks suuremat osa oma tähendusest uuendanud sõna kõlbab üldse enam sellises kontekstis kasutada, võib olla ka mardisandilikult lõbus. Ent seda lihtsam on teatud huvigruppidele ebamugavate organisatsioonide imagot neilesamadele huvigruppidele kuuluva meedia kaudu endale soodsalt kujundada. Eriti puudutab see nn globaliseerumisvastaseid, kelle hulgas kivide ja kaigastega oma õigusi nõudvate huligaanide osa on marginaalne, ent avalikkusele esitletakse üleilmastumisvastaseid just McDonald‘si hamburgeriputkade akendesse Molotovi kokteile loopivate aktivistide kaudu. Alalhoidlik inimene säärase kuvandiga samastuda ei taha. Mis sest, et näilise fassaadi taga püstitatakse tõsiseid sihte.
Silmakirjalik suhtumine
Üritagem hetkeks tuua see imagoloogiline äraspidisus Eesti ellu. Rahvaliiduga lähedalt seotud skandalist Arne Otter laamendab Tartu linnas ning keerab busse külili, keskerakondlane Märt Sults röögib vihast lõõmavate silmadega riigikogu liikmeid riigireetmises süüdistaval meeleavaldusel. Ometi ei näe me ajalehtedes pealkirju “Terroristlik rühmitus Rahvaliit külvas kaost“ või “Kesk-psühhopaadid rikkusid jälle avalikku korda“.
Globaliseerumisvastaste näite varal võiksime ju näha, eriti kui üritada tõsiselt võtta viimasel ajal hoogu koguvaid süüdistusi kohaliku meedia erapoolikuse kohta. “Rahvaliit on Rahvaliit,“ võiks murelik politseiülem vähemalt teoreetiliselt telekaamerasse ohata. Aga ei ohka. Kellelegi ei tule pähe võrrelda Eesti poliitilisi parteisid Baaderi-Meinhofi grupiga, ehkki suurt hulka täpselt sama õiguspäraseid organistatsioone pole sellistest seostest säästetud.
Vanades demokraatiates valmis konstrueeritud kuvandite kriitikavaba importi Eestisse on võimalik veel vältida. Üksnes see, et nad puid armastavad, ei tee rohelistest veel ullikesi. Üleilmastumisvastased pole huligaanid seepärast, et mõni üksik neist (ja väga võimalik, et üldse mitte neist) läheb meelevaldusel liiga hoogu. Loodetavasti antakse siinsetele rohelistele ja globaliseerumisvastastele samasugune sˇanss, nagu on antud poliitilistele erakondadele. Laamendajaid on igal pool.
