MIHKEL RAUD: Maailma kalleim omlett
Imelise looduse, aktiivse klubielu ning sõbralike inimeste kõrval lubasin garanteerida Inglise sõpradele jahmatama panevalt madalaid hindu. Eriti Londoni omadega võrreldes. “Nelja naela eest sööte te ennast Eesti pubis vigaseks,” praalisin ma spaghetti carbonara ja toobi õlle eest kümme naela maksma harjunud brittide umbusu saatel.
Ja kui üks neist sel suvel lõpuks koivad imelise looduse ning jaburate hindade maale vedas, näis ta tõsimeeli uskuvat, et olin absurdsetest hindadest rääkides lihtsalt lolli nalja teinud. “Londoni hinnad,” urises kääbuskasvu ‰oti ajakirjanik põrnitsedes arvet, mis talle esimeses kõrtsis pärast mittemidagiütlevat kiirlõunat lauda toodi. Soodsatest hindadest – eriti toiduäris – on Eesti meteoriidikiirusel eemaldunud. Tallinnas muidugi ennekõike, ent palju parem pole olukord ka maal. Igati kenas ja puhtas, ent mitte ülearu nooblis Palmse kohvikus maksin ma hiljuti kahe inimese lõunasöögi eest Inglise rahasse ümber arvestatult kakskümmend viis naela. Ja me ei võtnudki midagi erilist: ühe omleti, ühe kalatüki rohelise salatiga, kaks tassi kohvi ja paar pudelit mineraalvett. Londoni hinnad tõepoolest.
Liiga kõrged hinnad
Šikis gurmeerestoranis on kirves, mille lahkelt naeratav kelner sulle miniatuurse lihatüki serveerimise järel pähe kinni lööb, mängu loomulik osa. Fancy nimega toitlustusettevõtte ustest sisenedes ja lumivalge linaga kaetud laua taha prantsatades oled paari tuhande krooni suuruse arve maksmisega arvestanud: chateaubriand karamellistatud õunte ning punase veini kastmega maksab hingehinda nii Tallinnas, Londonis kui ka New Yorgis.
Aga praetud munad imearmsa Lääne-Virumaa külakese õdusas kohvikus? Kohalik restoraniäri teeb oma põhikäibe teatavasti suvel. Siis, kui Tallinn, Palmse ja kogu ülejäänud Eesti on turiste täis. Loomulikult üritab ärimees neilt harjumuspärase skaala järgi raha nõuda. Ehk siis londonlase käest Londoni hindu. Sügisel lendavad turistid tagasi koju, ent hinnad siinsetest sööklates jäävad edasi Londoni omadeks.
Kui omlett maksab seitse naela, siis on see kriminaalselt kallis. Isegi Inglismaal. Miskipärast tundub meile häbiväärne tunnistada, et kakssada krooni piprapihvi eest käib meil üle jõu. Et me “paneme nõrka”, kui sellist hinda maksta ei suuda.
Vastupidi. Nätske liha söömise eest loomalikke trahve kasseerivaid restorane ignoreerides ja mõnevõrra vähem glamuurses paigas õhtustades näitab inimene oma tugevust. Kosmose poole kihutavaid hindu suudab peatada üksnes häälekas sõnum, mille klient odavamas kohas – või kodus! – süües restoraniomanikele saadab. Pealegi on tagasihoidlikumates sööklates tihtilugu parem toit kui keskmises Eesti pubis. Jutt sellest, et üleüldise hindade tõusu ajal pole võimalik hoida väljas söömisele tehtavaid kulutusi mõistuse piires, ei pea paika. Põigake mõnda Kopli keldribaari, tellige maitsev praad ja imestage silmad peast, kui soodsalt on võimalik Eestis kõht täis saada.
