MIHKEL RAUD: Parempoolne stalinism
Kui Lauristin mõtiskleb “parempoolse turufundamentalismi ja ebavõrdsuse õigustamise” asendumise võimalikkusest “euroopalike arusaamadega inimeste sünnipärasest võrdsusest ja hooliva riigi ideaaliga”, siis Arujärv kirjutab, et juba traditsiooniliselt ei tulene “jõud, keda Eestis seostatakse vasakpoolsusega, üldisest sotsiaalse ebavõrdsuse probleemistikust, vaid sagedamini just rahvustunnusest”.
“Tiblaarmastaja” häbiväärne ning aprillipingetes eriti problemaatiline tiitel leidis pronksiöö kõleduses endale nii mõnegi uue eestlasest kandja. Ning loomulikult sai järjekordse fataalse hoobi kogu vasakpoolne mõttelaad, sest selle esindajad rüüstavad ju Tallinna kesklinnas kauplusi. Või siis kirjutavad Kremlile järjekordset raportit edusammudest Eesti Vabariigi üleüldisel destabiliseerimisel.
Loomulikult ei huvita kedagi, et Vladimir Putin on üks maailma parempoolsemaid diktaatoreid, ega seegi, et röövitud Hugo Bossi ülikonna kandmine on samavõrd vasakpoolne, kuivõrd on parempoolne mõrvata hämaral kõrvaltänaval vastu tulija Karl Marxi “Kapitali” esimese köitega vastu pead tagudes.
Teadvusse raiutud
Põhjused, miks traditsiooniliselt vasakpoolseks peetav mõttelaad Eestis niipea laiemat kandepinda ei leia, on teadagi ajaloolised. Ja selle võrra jäävamalt inimeste teadvusse ning küllap geneetilisse koodigi raiutud. Ilmselt oleks veider kujutleda Eesti peaministrit mõne nurgataguse Stalini monumendi juures lillesülemiga vesistamas.
Ometi andis edukale uusliberaalsele majanduspoliitikale ehk korporatiivsete huvide vastuvaidlemist välistavale kehtestamisele pooles Euroopas rohelise tule just nimelt Jossif Dzˇugasˇvili pärand, mitte Milton Friedmani teooriad. Kes muu kui seltsimees Stalin suutnuks lihtlabasest eneseväärikusest teha ohu riiklusele? Mõisted “ametiühing” ja “solidaarsus” kuuluvad nüüd “Eestit venelastele maha müüa soovivate punaste” leksikasse.
Ka elementaarse tolerantsi rahvusliku reetmise ekvivalendiks muutnud paremkonservatiivid saavad vett samast kaevust. Praeguses vähemusteteemalises arutelus talub homosid vaid “paadunud kommunist”.
Vasakpoolne mõte näib Eestis tegelevat muretsemisega inimeste pärast, kes pole tegelikult palunud enda pärast muretseda. Ajalooliselt kujunenud olukorras tunnevad nad, et nende pisikesed mured on vastuolus millegi suuremaga. Ja see suurem on loomulikult Eesti riiklus.
Paradoksaalne on selle kõige puhul asjaolu, et vähemalt põgusal vaatlemisel on Eesti vasakmõtlejate puhtisiklik elu parempoolses ühiskonnas oluliselt mugavam kui parempoolsel proletariaadil, kes purustab nende arvamusavaldusi küberkosmoses ohtrate kirjavigade ning varjamatu haritlasvihaga.
Kas pole küüniliselt parempoolne väide end pigem vasakpoolseks pidavalt siinkritseldajalt? Absoluutselt. Seda kummalisemaks kogu lugu kisub.
