MIHKEL RAUD: Tantsud Matti Nykäneniga
Ükskõik mis hommikul kannatlikult toanurgas seisva pereliikme lahti keerad, ikka toimub seal midagi lahedat – küll sülgavad üksteise suunas tuld militaarmehed, küll puterdab seal paberitega vehkiv ning intervjueerijat ärritunult korrale kutsuv Raivo Palmaru. Ja päeva lõpuks polegi enam päris selge, mis on tähtsam – kas see, mida räägiti, või see, kus seda tehti.
Televisioon ja tema ümber toimuv on edukalt läbinud mõningase letargiaperioodi. Üleleheküljelised vaatajahulga analüüsid, mida reitingukiimas trükimeedia veel paar aastat tagasi produtseeris, taandusid vahepeal kiretuteks tõsielusarjade heeroste persoonilugudeks. Nüüd on elektrooniline meedia taas seal, kus näib olevat tema orgaaniline koht – ajalehtede esikülgedel.
Loomulikult vajab tsükliliselt üles-alla kõikuv televisiooni aktuaalsuse pendel tippasendisse jõudes tugevat märgilist kuvandit. See, kui kole halvasti läheb TV3-l ning kui jube ääretutes võiojades kümbleb nende tubli konkurent, on huvitav ning arusaadav vähestele. Oluliselt põnevam on mõni telesaade, mis vaatajarekordeid murdes ning emotsioone küttes kehtestab end kõigi teiste üle.
“Pealtnägijale“ lagipähe
“Tantsud tähtedega” laseb senisele vankumatule favoriidile “Pealtnägijatele” viimase jaoks eluliselt olulises küsimuses kõrge kaarega lagipähe, edestades aastaid suveräänse liidri positsiooni nautinud magasini kohati enam kui 100 000 vaatajaga. Nii kinnitavad vähemasti auditooriumiuuringud ning meediamaailmas on neil sakraalne tähendus.
Ajakirjanduse andmeil tublid 400 000 televaatajat ekraani külge naelutav tantsusaade on pannud kirjutava meedia tegema seda, mida too päris iga päev ei tee. Ent siinse kvaliteetmeedia lipulaevaks defineeriva suure nädalalehe veergudel ilmub ühe saates osaleja isiklik kirjavahetus. Suurima päevalehe võrguversioon käsitleb tähtede tantse reaalajas, kajastades populaarset teleprogrammi mitte vähem olulisena kui olümpiamängud. Ning ega käesolevgi väljaanne pääse Kanal 2 hittsaadet kas või riivamisi puudutava numbrita.
Milles on siis asi? On eestlased tõesti võistlustantsurahvas või on tegemist lihtsalt ühe suurepäraselt toodetud ning igale ühiskondlikule segmendile hõlpsasti järatavat konti ulatava meelelahutusprogrammiga? Kellele mõjub ilus kostüüm, kellele rõõm paanikast higistava poliitiku punetavast näost, kellele lootus näha tippsportlast komistamas.
“Tantsud tähtedega” on suusahüppevõistlus, mille vaheaegadel Matti Nykänen annab säravatele saatejuhtidele piinlikkust tekitavaid intervjuusid. Vaatasin viimast saadet koos “me triivime sellest tühisest jamast valgusaastate kaugusel“ tüüpi seltskonnaga. Sarkastilised muiged muutusid saate lõpuks ekraanil toimuvat hiirvaikselt jälgivaiks grimassideks. Erakordselt põnev oli. Andsin hääle Gerlile ja Martinile. Sest nad on… nii armsad.
