MIHKEL RAUD: Urmas Ott internetti!
Ehk siis vähemalt teoreetiliselt peaks filmide arvutist, nina vastu kuvarit, vaatamise ajastu ühele poole saama.
Et Apple müüb populaarseid telesaateid juba mõnda aega oma iTunesi võrgupoe kaudu, tekitab laiatarbekasutajale mõeldud riistapuu põhimõtteliselt uue olukorra ning saateid televiisorist vaatama harjunud inimesed vabanevad telejaamade diktaadi järgi kehtestatud kohustusest elada oma lemmiksarjale kaasa ainult teatud kellaajal.
Veelgi enam, inimene saab endale ise telekava koostada ja selle talle sobival hetkel telerisse manada. See tähendab aga omakorda, et uudiseid, filme ja meelelahutust vahendavate telejaamade vajadus kaob. Vaevalt lööb Apple’i meedia digitaliseerimise jõuline doktriin lähiaastatel CNN-i või BBC-i kirstukaande viimase naela, kuid pikas plaanis paistab inimeste vabadus oma telerivaatamist ise reguleerida dramaatiliselt suurenevat. Arvutiteadlase Nicholas Negroponte kümne aasta tagused ennustused informatsiooni aatomitest bittideks muutumise kohta hakkavad täituma ka kõige laiemal tavakasutaja tasemel.
Tasuta TV-d pole olemas
Apple’i uudistega enam vähem samal ajal selgus lõplikult, et Urmas Oti populaarne jutusaade vähemalt sel hooajal Eesti televaatajani ei jõua. Olgu põhjused millised iganes, kodustel kanalitel vanameister käesoleval aastal oma ohvreid ei piina. Ning suur hulk inimesi (siinseid ridu abitult konstrueerija nende hulgas) säärast teadet kuuldes kindlasti ülearu ei rõõmusta.
Kujutlegem aga ette olukorda, kus Eesti kui maailma juhtivaid infotehnoloogiariike riike läheks esimesena üle internetipõhisele ning vaataja valikuid rohkem austavale televisioonile, Tiigrihüppe-taolise programmi abiga või ilma. Meediaturgu valitsevad telekanalid, rahvustelevisioon kaasa arvatud, lõpetaksid telesaateid transleerivale süsteemile röögatu eetrisse pääsemise tasu maksmise ning laseksid programmitootjatel – suurtel produktsioonifirmadel ja pisematel üksiküritajatel – oma toodangut ehk siis telesaateid lõpptarbijale, s.t televaatajale ilma vahendajata internetis müüa. Kas siinne televaataja oleks nõus maksma saadete vaatamise eest otse saadete tootjale, näiteks Urmas Otile ja tema meeskonnale?
Tasuta televisiooni pole olemas, sest teleris reklaamitavate kaupade hinnale on kallis eetriaeg ühel või teisel moel ka praegu juurde keevitatud ning telesaadete eest maksavad inimesed isegi siis, kui nad neid ei vaata. Iseasi, mil määral meediatarbija seda endale teadvustab. Lõplikult aatomitest bittideks muutuv ning iga üksiku vaataja huve arvestav televisioon poleks aga ainult ökonoomsem, vaid ka demokraatlikum. Miljoni televaataja igaühe personaalse teleprogrammi summa oleks sõna otseses mõttes rahvustelevisioon, kuigi mitte tingimata avalik-õiguslik.
Kus tiiger on?
