Miks ma presidendivalimistel tühja ümbriku kasti panin
Vallavolikogu, we have a problem! Helme on out, keda nüüd valida? Esimehe telefon ei vastanud, Koit Toome oli vist juba peal.
Vallavolikogu esimees vaatas mulle keset koosolekut otsa ja ütles: „Kuule Vello, meil siin meestega käed-jalad töid täis, kardulad võtta, seakatkused põssad vaja kombinaati vusserdada ja just laupäev on kultuurimajas Koit Toome kontsert. Käid äkki Tallinnas presidenti valimas? Sa sihuke luhvtimees, sügistöid ei tee ja oled ennegi Tallinnas käinud.”
Volikogu liikmed noogutasid agaralt kaasa, Koit Toomel on meie vallas palju fänne. Noh, pole probleemi, tasuta sõit Tallinna, söögid-joogid, äkki saab Arnold Rüütliga pilti teha! Estonia juures on Solarise pood, saab šopeldada.
„Ja vaata, et sa ikka Helmet valid,” lisas esimees. Jah, boss, no problemo. Saab tehtud!
Vaevalt sai volikogu otsus internetti kirja, kui mu mobiil helises. Kena häälega proua tutvustas end Marinana ja soovis rääkida. Lõpetasin kõne ära, eesnäärmeuuringuid ja Starmani internetti pole mulle vaja.
Vallamaja trepil tundsin, kuidas keegi varrukast sakutas. „Psst! Psst! Härra Vello, mina olen… ääää… Siim,” tutvustas end vilavate silmade, libeda oleku ja vuntsidega mees.
„Olete söönud, äkki väike krõbusk? Tutvuks, räägiks, muljetaks?” Sõitsime kohalikku burksipuhvetisse. Siim võttis kõige kallima burksi kolme kotleti ja ekstrajuustuga ning ninakarvadeta. Puhvetipidaja ajas silmad punni ja tõmbas seina peale kriipsu – seda burksi telliti viimati kolm aastat tagasi, kui naabri-Tõnu oma naise Egiptusesse müüs.
Sain vaevalt burksi nautima hakata, kui telefon helises. Marina. Panin ära. Helises uuesti, seekord oli keegi Mailis. Panin ära. Helises uuesti. Jälle Marina. Leppisime kokku, et kohtume laupäeval Solarise peldikus. Väike romantika kuulub ikka komandeeringu juurde.
Nagu küla koerale... Jääb meelde?
Kui ringi pöörasin, siis oli vunts end juba autosse pakkinud. Pilgutas mulle silma, ajas pöidla püsti ja hüüdis läbi akna „Davaiks, Vello, nagu küla koerale… Jääb meelde?” ning andis gaasi.
Mingi ärakeeranud ärimees jälle. Ajab hunniku pappi kokku, nupp nikastub, muutub spirituaalseks ja siis hakkab vanasõnades rääkima. Ei saa neist aru.
Laupäeva hommikul panin varavalges Tallinna poole minema, õlakotis pirukad, termos sooja teega ja pudel kärakat.
Sõit oli vahva. Peatustest tuli peale järjest rohkem valijamehi. Arutati, praaliti, jaurati, pudel käis ringi. Ainult kui küsisid, et keda valid, siis läks lahti selline keerutamine nagu Siim Kallasel kümne miljoni kohta.
Estoniasse jõudes olid meil ninad kenasti viltu. Aga polnud hullu, kohapeal olnutel samamoodi.
Hääletasin Mart Helme poolt. „Üks, kaks, kolm,” loeti hääli, väääga aeglaselt. Selle aja jooksul jõudsin kolm korda vetsus kurku kastmas käia, teiste valdade mehed ka. „Viisteist, kuusteist.”
Kuusteist? Vallavolikogu, we have a problem! Helme on out, keda nüüd valida? Esimehe telefon ei vastanud, Koit Toome oli vist juba peal.
Hääletuskabiinis uurisin kahte nime: Jõks ja Kallas, Allar ja Siim… Siim? Nagu see burksi-Siim? Ah, käib kah. Ainuke Allar, keda ma usaldan, on Levandi ja teda siin pole.
Kõrvalkabiinist kostis äkki veidrat solinat, tuhm mütsatus, veidi sahmimist ja siis koledat vandumist. Keegi sositas: „Ou hõkkk… Kuule, siin on paber otsas, ulata mulle midagi!” Meeltesegaduses tegingi selle vea ja libistasin talle oma valimissedeli. Tagasi ma seda ei saanud. Vist oligi nii parem. Ja panin kasti tühja ümbriku.
