Tühi mänguväljak Foto: Priit Simson

Meil paluti sellest mitte kirjutada. Kuid esimesena suurtest Eesti väljaannetest võtsime siiski teema üles. Usun, et tegime ainuõige otsuse.

Meile öeldi, et Eestis pole kombeks enesetappudest kirjutada. See on täiesti arusaadav. Iga üksikisiku vabasurma minek tähendab tohutut muret. Ent kui endalt võtab elu kümneaastane laps, ületab see mõistuse piirid. Raske on ettegi kujutada, mis võis panna nõnda noore inimese nii kohutavat ja meeleheitlikku sammu astuma. On ilmselge, et kui miski teda selleni tõukas, võib kannatada saada veel keegi ta lähedastest. Ilmselgelt ei kaitse vaikimine kedagi.

Meile selgitati, kui ohtlik see on: äkki loevad sellest teisedki lapsed ja võtavad selle oma arsenali? Mõistan hästi, et on olemas Wertheri sündroom: uudised enesetapust panevad teisigi sama proovima. Kuid Sillamäe suitsiidijuhtum kuulub hoopis teise valdkonda. Ka pole selle kajastus suunatud lastele (ma pole sugugi kindel, et kümneaastased meid loevad), vaid täiskasvanutele. See on valjuhäälne hoiatus: „Hei, vaadake, mis sünnib teie lastega! Olete ikka päris kindlad, et nendega on kõik hästi?”

Avalehele
136 Kommentaari