Mis mind liikluses närvi ajab?
Mõni aeg tagasi ületas üks mu sõber Tallinnas Ahtri tänaval vöötrada. Üks ridadest peatus kenasti, teine ka, aga kolmandast lendas järsku auto välja – otse jalakäijale peale. Sõber virutati üle autokatuse. Hetke järele mõelnud, pühkis semu põlved puhtaks ja kõndis minema. Eks šokk oli muidugi, aga imekombel midagi hullemat ei juhtunud.
Paar päeva tagasi ajalugu peaaegu kordus. Olin täpselt sama koha peal ja nüüd juba ise rooli taga. Peatusin vöötraja ees, kuid küljepeeglist nägin, et kõr-valrajale ilmub tume vari. Too auto ei kavatsenudki pidurdada. Jalakäija tegi kolmemeetrise hüppe tagasi teepervele. Ja see hirvehüpe päästis ta elu…
Pisiasjadest algav traagika
Kui jalakäija satub näiteks Oslos kas või kogemata sõidutee poole vaatama, siis peatub kogu autodevool. Helsingis pole sõidukit, mis ei pakuks vöötraja ees teed nagu kord ja kohus. Vaadake kas või neidsamu soomlasi Tallinna tänavatel kõndimas. Heitunud ja ettevaatlikud. Kui auto juhtub neile teed andma, siis ei oska turist tükk aega otsustada, kas tasub ikka sebra peale astuda või mitte. Tundub, et ka lõunanaabrite juures on liikluskultuur märksa etem – maanteedel kohe päris kindlasti.
Eestis on iga neljas liiklusõnnetus jalakäijaga seotud ja see on läbi aastate üsna samamoodi olnud. Mündil on ka teine külg. Jalakäijad ise trügivad samuti autoteele täiesti vales kohas või valel ajal (näiteks punase tulega). Ka nii tuleb liiklusõnnetuste statistikasse oma laks.
Aga mis on põhiline – inimesed, vaadake veidi arvestavamalt ringi! Paljud jamad saavad alguse pisikesena näivatest vigadest. Kollase tule alt läbisõitmine, piirkiirusele pisut juurde kruttimine. Mind ajab aga eriti marru, kui autojuht ei näita liikluses suunatuld. See on ju elementaarne! Suunatuld ei näita aga vähemalt iga kolmas autojuht. Võib-olla olen praegu isegi liiga leebe. Küll sööstab tee äärde pargitud autode vahelt mõni lihtsalt välja. Küll vahetab mõni sõidurada nii, et tahab sinu auto esiotsa ka veel vägisi kaasa kiskuda. Kaubanduskeskuste parklates valitseb aga päris anarhia, justkui need oleksid mingid vabakäigualad.
Üks tuttav läks suunatulekohustust eirava autojuhi peale koguni nii närvi, et läks ja murdis tolle suunatulekangi ära, öeldes: „Sul ei lähe ju seda niikuinii tarvis!” Ma ei tea, kas seesama juhtum on nüüdseks linnalegendiks kujunenud või oli see mõni teine sarnane olukord. Ja eks pingutas ka tema muidugi üle, aga ausalt öeldes väga pahaks ka ei pane, sest kogu liikluskultuur saab alguse lihtsate ja elementaarsete asjade järgimisest.
Kui vaadata maanteeameti ning politsei- ja piirivalveameti viimaste aegade liiklusohutuskampaaniaid, siis need keskenduvad peaasjalikult maanteedele. Mina olen pigem seda meelt, et kui liiklusidiootidele linnateedel ja -tänavatel lihtsad põhitõed peakolu sisse taguda, siis kandub etem liikluskultuur iseenesest ka asulavälistele teedele.
