Mis saab peresidemest, kui lapsed ja lapselapsed on välismaal?
Alustame sellest, kuidas teie lapsed välismaale sattusid?
Margus Leivo: Kui mu tütar õppis Eesti kunstiakadeemias, siis talle pakuti võimalust end Erasmuse programmi raames täiendada Stuttgardi maaliakadeemias, mille ta ka lahkesti vastu võttis. Ja mingil ajal, kui ta seal õppis, tekkis veel võimalus aega pikendada ja lõpuks tehti ettepanek ka seal magistrikraad endale teha. Nii see on samm-sammult läinud, pärast magistriõpet tekkisid tutvused ja tutvus ka ühe noormehega, kellega ta pärast abiellus ja kes on šveitslane. Nüüdseks on tüdruk seitse aastat piiri taga. Inimene, kes mainis, et ta ei taha välismaale minna, jõudis järk-järgult selleni, et ta seal tänasel päeval ikkagi on. Kui ta hakkas Šveitsis elama ja kõik koolid olid ära lõpetatud, siis hakkas ka rohkem tekkima identiteediküsimusi.
Viktor Siilats: Mul on mõlemad lapsed välismaal, nii poeg kui ka tütar. Poeg oli üks esimestest, kes sinna jääd murdma läksid. Ta lahkus siit 15-aastasena ühte keskkooli tasemel kooli kaheks aastaks. Juba algul oli ta eesmärgiks saada sisse Cambridge’i ülikooli ja sinna ta ka sai ja ära lõpetas ning on saanud ka magistri sealt. Korra proovis New Yorgi ülikooli doktorantuuris, seal tuli vahe sisse ja nüüd on ta Stanfordi ülikooli doktorantuuris, tal on ka väike loengusari ja tegeleb ka äritegevusega. Tütar on üsna palju läinud venna jälgedes, tegelenud palju spordiga, omal ajal käis Harvardis ja tulnud USA üliõpilasmängude (NCAA) meistriks. Vahepeal tuli tagasi ja vaatas, et siin suurt teha pole. Läks Londonis pangandusse tööle, tegi siis INSEAD-is (rahvusvaheline ärikool) ühe magistri ärijuhtimise alal ja teise magistri finantsalal. Me oleme alati peres väärtustanud võimalikult hea hariduse saamist ja selle nad on nüüdseks ka saanud.
Rein Oja: Mul on mõlemad pojad välismaal. Üks lõpetas Cambridge’i, töötab Šotimaal Edinburghis investeerimisfondis Scottish Widows Investment Partnership fondijuhina. Tema naine on Eestist, praegu Šoti Balleti solist ja neil on tütar. Vanem poeg on 11 aastat ära olnud. Teine poeg lõpetas Tallinna tehnikaülikooli ja töötab IT-alal sellises firmas nagu Fusion süsteemiarhitektina. Ta on viis aastat ära olnud.
Kas igatsust on lihtne leevendada?
Siilats: Tänapäeval pole ju vaja panna kirja Par Avioni ümbrikusse. Poiss oli välismaale minnes kohe väga tubli, saime videokonverentse pidada juba siis, kui Skype’i veel polnud. Ei ole ju vahet, kus töötegemise ajal istuda.
Leivo: Tänapäeva tehnoloogia on väga suure osa sellest koduigatsusest ära võtnud. Aga on mingi osa koduigatsusest, mida ei ole võimalik mitte mingi tehnilise vahendiga tagasi anda. Kodused lõhnad, ema-isa pai ja kallistused. Koduigatsus akumuleerub tänapäeval hoopis teisiti kui vanasti. Aga ta on ikka reaalselt olemas. See, et sa ei pea kodus oma emakeelt alla suruma, see ikka loeb.
Siilats: Aga see koduigatsus on positiivne. Need kokkusaamised on palju vahetumad, kontsentreeritumad ja väga südamlikud. Kui nad oleks Eestis ja ma neile pidevalt pinda käiks, siis varsti ehk tekiks küsimus, millest me siis räägime. Kokkusaamise ajaks ikka valmistame ka mingi programmi ette.
Oja: Internet võimaldab neil olla väga hästi kursis sellega, mis toimub siin. Mul on tunne, et kui nad olid keskkoolipäevil siin, kusagil kõrvaltoas, siis ma rääkisin nendega vähem, kui ma räägin nendega praegu Skype’i kaudu. Mul on tunne, et ma suhtlen rohkem. Kui ta on siinsamas kõrval, siis ma justkui ei peagi suhtlema. Aga kui me oleme teine teisel pool, siis me peame ka rohkem kontsentreeruma, et suhelda. Järelikult me väärtustame aega, mil me suhtleme, palju rohkem.
Leivo: Kui kokku saad, siis sellel kallistusel ja pail on hoopis teine tähendus, kui tal muidu oleks. Nagu see ütlemine oli, mida kaugem, seda armsam.
„Jõuluks koju” ikka kehtib?
Leivo: Ikka kehtib.
Siilats: Ikka püüame.
Oja: Nii ja naa. Selles suhtes kehtib, et kuskil me ikka kokku saame. Kuna mul on kaks poega, kes elavad erinevates kohtades, siis kuskil me ikka kokku saame, Eestis või Šotimaal või Londonis või Pariisis. Ja tihedamini kui jõulud.
(Järgneb arutelu, kes millal lapsi näeb. Selgub, et see on päevade küsimus. – P. S.)
Kas kellelgi teist on lapsed seda nägu, et nad võiksid veel siia Eestisse tagasi tulla?
Leivo: Šveitsi ühiskond on konservatiivne ja meie seisukohalt vaadates pisut ehk raske. Mul on tütrega viimase aasta jooksul olnud juttu sellest, et ta igatseb väga tulla tagasi Eestisse ja üks põhjustest on see, et ta on saanud võrrelda arengut Eestis ja arenguid seal. Ta töötab maalirestauraatorina. Ühest küljest on seal küll töötasud kõrgemad, aga samal ajal on Eestis praegu nagu kosmoselaevas, siin juhtub rohkem, siin on loovam keskkond. Eneseteostuse potentsiaal on suurem ja selle järele ta praegu väga igatseb ning ta otsib Eestis võimalusi naasmiseks. Mitmed ühiskonnad on nii väljakujunenud traditsioonidega, et sinna sisse elada, saada omaks on suhteliselt raske. Sa võid kõik kodakondsuse tingimused täita, aga lõpuks tuleb ikka külakogukond kokku ja otsustab, kas nad võtavad või ei võta.
Oja: Nad mõtlevad tagasituleku peale küll. Aga praegu on Eestis kõik nii palju väiksem. Tema fondi maht on 20 miljardit naela, Eestis ei ole sellist. Või kui ma nooremast pojast räägin, siis tema töö on väga rahvusvaheline – kord Pariisis, kord Oslos, Varssavis jne.
Nii nagu teie ei tööta Kuressaare linnateatris?
Oja: Hea võrdlus, aga ma ei tahaks sellele rajale minna. Aga kui ma oleksin noorem, ma kindlasti katsetaksin ka Kuressaares. Sõita Britti on kolm tundi, side on lihtne. See on nagu autoga Valka… või Kuressaarde.
Siilats: Mille poolest London erineb Kuressaarest? Eemalt, näiteks Ameerikast vaadates on Kuressaare, Tallinn ja London kõik Euroopa Liidu linnad. Pojal on eralenduri paberid ja lennuk, Londonist jõuaks ta ehk kiiremini ja turvalisemaltki kohale kui Tallinna ja Valga vahet sõites. Varsti saab oma USA tööd teha ka siin, olenevalt töö iseloomust. Minu lapsed on väljakutsetele Eestis avatud, aga nad vaatavad ka asju realistliku pilguga. Maailma tippülikoolidel on ka selline omadus, et ükski tööandja ei paku selliste koolide lõpetajatele palka alla teatud taseme.
Kas Eestis ka?
Siilats: Eestis absoluutselt mitte. Eestis on nad selgelt ülekvalifitseeritud, kedagi ei huvita. Nad oleksid nõus andma oma panuse Eestile küll, aga nad tajuvad suhtumist ja see on selline, nagu ta on. Mis mõtet on neil sel juhul intriigipessa tulla? Mis puudutab talentide kohaletoomist, siis see on ju muudetud oma tooli kaitsjate poolt farsiks. Tütar Kärt vist isegi vaatas, et ühes ministeeriumis on konkurss, ja nalja pärast kandideeris sinna. Ei noh, ta ei saanud vastust ka mitte. Ma siis ütlesin, et miks sa mulle ei öelnud, äkki ma oleks saanud midagi vaadata, silma peal hoida, et vastus tuleb. Tema aga ütles, et ei, ma olen harjunud ise oma asju ajama ja ma ei vaja mingit protektsionismi. Ma tahtsin lihtsalt proovida, kuidas on.
Nii et Harvard maksab igal pool, ainult mitte Eestis?
Siilats: Võib-olla ta tekitab pigem ettevaatust. Noored on pakkumistele avatud, aga ainult siirastele pakkumistele ja hammustavad kohe läbi kõik võltspaatoslikud kutsed.
Leivo: Neid muidugi pole väga palju, kes Harvardi haridusega ringi käiks ega tööd leia.
Oja: Mu poegade koolivend Inglise kolledžist Artur Taevere, kes lõpetas Oxfordi, töötas siin. Ja läks tagasi. Aga kui mu poeg õppis Cambridge’is, tahtis ta koolivaheajal Eestis praktikat teha. Pakkus ennast tasuta praktikale. Tasuta! Isegi sellele oli vastuseis. Lõpuks ta ikka sai, aga see oli väga pikk otsimine.
Leivo: Sellele loosungile „Talendid koju!” ei ole me täna mitte midagi suutnud sisuks anda. Talente on meil väga palju, aga neid koju meelitada ei ole võimalik esiteks Eesti-sisese konkurentsi ja konnatiikluse tõttu. Mingid ametkonnad hoiduvad sellest, sest mingi osa neist jääks tööst ilma. Ka rahal on siin oluline roll. Tänasel hetkel Eesti ei anna oma sotsiaalhoolekandesüsteemi ega kõikvõimalike pensionisüsteemidega mingeidki arvestatavaid garantiisid neile tuleviku kohta.
Siilats: Hinnalipik on küll kõrge, aga rahaliste garantiide osas on nad ju nõus kaotama. Kuid talentide loosung on kuratlikult hea, ja nähes, kuidas selle üleskutsega on käitutud, saadaks ühe piraka kivi meedia kapsaaeda ka. Mis juhtus selle talentide mõistega? Kuidas seda on mõnitatud! Täpselt sama juhtub nende reaalsete inimestega, kui nad peaksid seda kutset järgima.
Oja: Natuke on ka see asi, et kui tullaksegi koju, siis reaktsioon on, ahaa, ei saanud välismaal hakkama!
Leedus-Lätis saadi rahvaloendustel ehmatavalt väiksed arvud, loendus on tulekul ka Eestis. Kuivõrd emigratsioon meil peaks suur mureteema olema? Kurja igatahes juba kraaksutakse.
Oja: Keda me üldse loeme siin olijaks? Kas Kaia Kanepi on Eestis? Ta ütles hiljuti, et saab Eestis olla kaks kuud aastas, ülejäänud aja on „seal”. Kas siis Soome sportlased, kes end Monacosse sisse kirjutasid, polegi soomlased, kuigi võistlevad Soome lipu all? Kas me kardame, et Eesti läheb tühjaks? Siit on läbi ajaloo mindud ka perekondadega mustmullavööndisse, põgenetud üle mere ja ka vägisi Siberisse viidud. No ei ole tühjaks jäänud.
Leivo: Mina olen selles parteis, kes mingil juhul ei karda Eesti tühjaks jäämist. Eestil on ajaloos olnud võimalusi tühjaks jääda küll ja küll. Eestlane ei rända välja, sest ma arvan, et ta oma konkurentsivõime suudab realiseerida ka siin, seda kas või läbi selle, et töötatakse vahel siin ja vahel seal. Kartma, et Eesti rahvas ära läheb ja mingi muu rahvas asemele tuleb, me ei pea.
Siilats: Ma arvan küll, et meie silmad näevad seda, et Eesti meditsiiniõed lähevad ära ja mingist muust rahvusest meditsiiniõed peavad asemele tulema.
Leivo: Aga patsiendid on ikka eestikeelsed ja õde peab selle keele ära õppima.
Mis te arvate, kuidas lapselastega läheb?
Oja: Lapsi ikka väga huvitab see, mis siin Eestis toimub. Aga ma ei julge öelda küll, mis juhtub lapselastega. Lapselaps on kolmeaastane, aga ta on suurema osa ajast olnud seal, aga tal on Šoti kodu ja Eesti kodu. Kui siia tuleb, siis ütleb: „Ma nüüd lähen Eesti koju.” Kodune keel on ju eesti keel. Kui mina tema lasteaiakasvatajaga hakkan rääkima inglise keeles, siis ta ei vaata imestunult kasvatajat, vaid hoopis mind.
Siilats: Ja tast kasvab tark tüdruk, sest kakskeelsed on reeglina väga nutikad.
Leivo: Kakskeelsus on iseenesestmõistetav, kui keegi elab välismaal. Aga mu heal tuttaval on selline olukord, et ema räägib eesti keelt, isa räägib ühte teist keelt, ühine keel on inglise keel ja lasteaiakeel on prantsuse keel. Ja see pole üldse mingi erandlik näide. Minul on tütar abielus šveitslasega ja on ka nii, et inglise keel ja saksa keel, mis on iseenesestmõistetavad keeled, ja siis on veel kohalik retoromaani keel, mida on väga raske õppida. Selle põlvkonna jaoks, kellele me oleme vanaisad, nendel ei ole Eesti kodu ja muu kodu vahel vahet tegemisega raskusi. Aga ma arvan, et üks põlv edasi võib hakata tekkima.
Kui suur põhjus Eesti naiste välismaale minekus võib olla selles, et Eesti mehed lumpenistuvad? Kõrgharitud naisi on ju rohkem, koolist väljalangevust on poiste seas rohkem.
Oja: Ma küll loen sellest, et selline asi on olemas, aga see on ka kõik. Edasi ei oska ma kuidagi arutada. Mul on tunne, et see probleem on vanem kui Eesti Vabariik. Me millegipärast teame rohkem sellest, mis mehi võtavad naised, kui sellest, milliseid naisi võtavad mehed.
Leivo: Naisteajakirju on rohkem kui meesteajakirju. Aga tüdrukutel on vaja 20.–30. aastate vahel kool lõpetada, karjäärile alus panna ja pere luua ja seda kõike on natuke palju, kokku need ei sobi. Ja seda lõivu makstakse igal pool laste arvu pealt.
Siilats: Marju Lauristin tõstatas selle probleemi üsna teravalt, et toimub meeste allakäik, aga see on päris hea, kui probleemidele tähelepanu juhitakse ja Eesti mees vajab natuke virgutust. Võtame kas või Kihnu saare, kus naine toidab ära oma viis last ja viib haige mehe külgkorvis arsti juurde. Samad probleemid läbi aegade.
Kas siis, kui võõramaine abikaasa siia tuua, kas tal üldse on siin, mida teha?
Siilats: Ma arvan, et Eesti on võõramaalastele mõnikord rohkem avatud kui omadele. Ma näen mõningaid paralleele Kreekaga, kus võõramaalast võetakse tihtipeale palju paremini vastu kui kedagi, kes on naabersaarelt.
Oja: On selline nali, et rahvuse määrajaks on haiglane huvi oma juurte vastu ja ühine viha oma naabrite suhtes.
Leivo: Mu tütar Kristel arvab, et abikaasa Erichil on Eestis integreeruda tunduvalt lihtsam kui temal integreeruda Šveitsis. Erich on Eesti ühiskonda päris hästi tundma õppinud ja ta on veendunud, et saab kiiresti jalad alla.