Muinsuskaitsetegelene: bürokraatia sandistab Eesti kultuuri. Uus minister Lukas on parim valik olukorda muutma

Sattusin 9.aprillil lugema Eesti Päevalehe ajakirjaniku Indrek Targa usutlust tulevase kultuuriministri Tõnis Lukasega ning lühiülevaadet sellest, mida uut või täiendavat võib tuua koalitsioonilepe lähiaastate kultuuriellu. Tegemist on üle 25 aasta kultuuri erinevatel tasanditel juhtinud ja seetõttu ka kahe jalaga maapeal oleva inimesega. Seetõttu on loota, et erinevalt oma paljudest noortest kolleegidest kultuuriministeeriumis, veelgi enam aga valitsuses, toob Tõnis Lukas kultuuriellu ka midagi uut.

Eelkõige tuleks üle vaadata meie kultuurielu reguleerivad seadused, arengukavad, ministeeriumi määrused jms. Muide, kuigi neist uusimat, muinsuskaitseseadust valmistati ette juba alates 2014.aastast , ei toonud see kahjuks meie mälestiste kaitsesse midagi uut. Tegemist on järjekordse, seadusloomes viimasel ajal üha enam maad võtva asendustegevusega, mille tulemusena on valminud pigem üks bürokraatlik dokument, õigemini tööjuhend muinsuskaitseameti töötajatele, kuidas nad peavad mälestiste omanikega suhtlema ja vastupidi. See dokument sobiks oma vormilt (keelan-käsen, poon ja lasen) pigem Vene Impeeriumi 19. sajandi lõpu seaduspraktikasse, kui 21. sajandi teise kümnendisse.

Nii nagu mõni aasta varem valminud „Kultuuripoliitika põhialuseid aastani 2020“, nii saatis ka muinsuskaitseseaduse ettevalmistamist pidev kiidulaul selle moodusest ja innovaatilisusest ning jutt sellest, et see toob kultuuripärandi säilitamisse juurde täiendavaid vahendeid. Minister Indrek Saar rääkis igal võimalikul ja võimatul juhul sellest, kuidas muinsuskaitsesse (õigemini kinnismälestiste restaureerimisse ja konserveerimisse) tuleb juurde 1,5 miljonit eurot ning kuidas riik võtab enda peale muinsuskaitseliste eritingimuste koostamise ning vajalike arheoloogiliste uurimistööde eest tasumise.

Olgu öeldud, et aastatel 2003 -2018 toetati riigieelarvest eraldi programmi „ Pühakodade säilitamine ja areng“ raames erinevate konfessioonide pea 200 pühakoda ligi 13 miljoni euroga. Kui lisada siia ka Norra naftadollaritega toetatud Eesti mõisakoolide projekt, siis oli pilt päris talutav. Pigem kimbutas tasemel tööjõu puudus.