Foto: Rauno Volmar

Eelkõige tuleks üle vaadata meie kultuurielu reguleerivad seadused, arengukavad, ministeeriumi määrused jms. Muide, kuigi neist uusimat, muinsuskaitseseadust valmistati ette juba alates 2014.aastast , ei toonud see kahjuks meie mälestiste kaitsesse midagi uut. Tegemist on järjekordse, seadusloomes viimasel ajal üha enam maad võtva asendustegevusega, mille tulemusena on valminud pigem üks bürokraatlik dokument, õigemini tööjuhend muinsuskaitseameti töötajatele, kuidas nad peavad mälestiste omanikega suhtlema ja vastupidi. See dokument sobiks oma vormilt (keelan-käsen, poon ja lasen) pigem Vene Impeeriumi 19. sajandi lõpu seaduspraktikasse, kui 21. sajandi teise kümnendisse.

Nii nagu mõni aasta varem valminud „Kultuuripoliitika põhialuseid aastani 2020“, nii saatis ka muinsuskaitseseaduse ettevalmistamist pidev kiidulaul selle moodusest ja innovaatilisusest ning jutt sellest, et see toob kultuuripärandi säilitamisse juurde täiendavaid vahendeid. Minister Indrek Saar rääkis igal võimalikul ja võimatul juhul sellest, kuidas muinsuskaitsesse (õigemini kinnismälestiste restaureerimisse ja konserveerimisse) tuleb juurde 1,5 miljonit eurot ning kuidas riik võtab enda peale muinsuskaitseliste eritingimuste koostamise ning vajalike arheoloogiliste uurimistööde eest tasumise.

Olgu öeldud, et aastatel 2003 -2018 toetati riigieelarvest eraldi programmi „ Pühakodade säilitamine ja areng“ raames erinevate konfessioonide pea 200 pühakoda ligi 13 miljoni euroga. Kui lisada siia ka Norra naftadollaritega toetatud Eesti mõisakoolide projekt, siis oli pilt päris talutav. Pigem kimbutas tasemel tööjõu puudus.

« Avalehele 29 Kommentaari
Loe veel: