Koroonaime - autod vallutasid Tallinna lauluväljaku. Foto: Jaanus Lensment

Lõppenud eriolukord pööras paljutki pea peale. See, mis enne oli taunitav, muutus nüüd korraga igati kiiduväärseks ja eeskujulikuks ning vastupidi.

Võtame näiteks pikaajalise arvutis istumise. Eriti laste puhul peeti seda üldiselt ikkagi ebasoovitatavaks. Paljudes peredes piirati otsustavalt laste arvuti kasutamise aega ja keelati vahel mingi eksimuse eest arvuti kasutamine päevaks või paariks sootuks. Eriolukorra ajal olnuks säärane karistus mõeldamatu.

Arvuti taga istumine muutus normiks, ütleme isegi nii, et arvutist sai inimese kehaosa. Enne jalg maha kui arvutist eemale! Kõigepealt juba koolide sulgemise ja kaugõppe tõttu, mille pärast tuli ekraani põrnitsedes veeta esimene pool päeva. Ent seejärel saabus kogu perele „koroonaleevenduse” aeg, mis tähendas tervet müriaadi arhiivide sügavusest välja otsitud telesaateid, filme ja lavastusi ning hulganisti uuematki kraami, mille olid salvestanud oma elutoas „trussarite väel telefoni lällavad” kunstimeistrid, kui kasutada Hendrik Sal-Salleri elegantset sõnastust. Lauldi, loeti ette raamatuid, tehti nalja ja muud vigurit ning paisati see kõik lahkelt internetti, et inimestel oleks kodus istudes meelelahutust või teisisõnu: et nad istuksid terve päeva ninapidi arvutis või telefonis. Ehk teeksid nimelt seda, mida tavaliselt pahaks pannakse ja laitvalt nutisõltuvuseks nimetatakse. Õues käia oli kahtlane ja halb ning väljas liikujatele põrutati igast torust: „Püsi, kurat, kodus!” Aga arvuti taga konutamine pälvis kiitust kui igati eeskujulik ja perekeskne toiming.

Nüüd ei häirinud kedagi kujutlus ühekordsesse maski takerdunud veelinnust või ühekordsete kummikinnastega kaetud korallrahust. Vastupidi!

Samuti tegi eriolukorra ajal võidukäiku kõikvõimalik ühekordne ja taaskasutamiseks mittesobiv rämps. Maskid, kummikindad ja muud säärased aksessuaarid muutusid korraga hädavajalikeks ja ummistasid prügikaste. Varem soovitati kõike ühekordset vältida ja jutustati, kuidas joogikõrred ja kohvitopsid jõuavad varem või hiljem ookeani ning tapavad kindla peale mõne kilpkonna või pelikani. Ent nüüd ei häirinud kedagi kujutlus ühekordsesse maski takerdunud veelinnust või ühekordsete kummikinnastega kaetud korallrahust. Vastupidi, see mis enne oli progressiivne ja loodussäästlik, muutus nüüd vastutustundetuks ja viirust levitavaks.

Ja muidugi lauluväljaku autokontserdid! Enne eriolukoda olnuks inimene, kes pargib oma limusiini otse lauluväljakule, olnud teiste silmis tõeline mats ja mölakas. Kohe tekib ju paralleel plätudes jõmmidega, kes sõidavad suvel oma bemmiga otse järve või jõe kaldale, joovad rooli taga viina ja lasevad autoraadiost kõrvulukustavat tümpsu. Selliseid isikuid on alati põlatud ja laidetud: „Ei saa nüüd inimene paari sammu jala käia, auto peab alati perse all olema!” Aga nüüd, palun väga, on autod oodatud lausa lauluväljakule! Ja seda peetakse toredaks ja – mis kõige tähtsam – ohutuks ajaviiteks, sest inimene, kes passib oma autos, hoiab ju teistega turvalist distantsi. Küsimus on ainult selles, milleks üldse lauluväljakule sõita. Autoraadiost saab ju iga kell kuulata sellist kontserti, et vähe pole, ja kui samal ajal ei soovita liikluses olla, võib teha seda näiteks oma garaažis. Kultuurielamus missugune!

Küll on hea, et eriolukord lõppes. Loodetavasti närbuvad peagi ka selle viimased õied.