NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: esimene ja viimane koolipäev

Paunveres on esimene koolipäev edukalt õhtule jõudnud. Et vältida hirmsat koroonaviirust, hajutati lapsed kohe hommikul mööda koolimaja laiali. Vanasse armsasse koolituppa mahtusid vähesed – kes istus magamiskambris, kes sahvris, kes õpetaja Lauri toas. Kuslap kui kõige vaesem saadeti istuma õue peale peldikusse. Laur katsus küll sellele esiotsa vastu vaielda, aga köster rehmas käega ja lausus:

„Kes õppida tahab, õpib igal pool.”

Tunnid möödusid suuremate vahejuhtumiteta, ainult paksu Tõnissoniga juhtus väike äpardus – Kantküla noorperemees tõmbas piiblitunni ajal sealiha mäludes kogemata enesele pekitüki kurku ja kuna köhimine oli koolimajas rangelt keelatud, siis lämbus. Esiotsa tekkis väike paanika, kui Kiir karjus: „Esimene koroonasurm Paunveres, esimene koroonasurm Paunveres!”, aga kiiresti saadi aru, et süüdlane on tavaline pekk, mitte kuri viirus. Lible uputas Tõnissoni laiba jõepõhja just kirikumõisa poiste parve kõrvale ja õppetöö jätkus.

Kiir karjus: „Esimene koroonasurm Paunveres, esimene koroonasurm Paunveres!”

Õhtul, kui koolilapsed on läinud ära magamiskambrisse, istub õpetaja Laur oma toas ja loeb paksu saksakeelset raamatut. Korraga koputab keegi uksele ja Kiir poeb külg ees sisse.

„Mis sa tahad?” küsib õpetaja Laur. „Miks sa ei maga? Praegu on uneaeg.”

„Ei saa magada,” vastab Kiir ja on kuulda, kuidas tema hambad hirmust plagisevad. „Toots... Toots...”

„No mis on selle Tootsiga?” uurib Laur läbematult. „Mis ta jälle tegi?”

„Peeretas magamiskambris nii, et ära tahtis lämmatada!”

Laur vangutab pead.

„See oli inetu tegu küll, aga katsuge ära kannatada. Tehke aknad lahti, tuulutage,” õpetab ta. „Küll siis hais välja läheb.”

„Hais küll, aga... koroona!”

„Mis koroona?” ei saa Laur aru.

„Koroona!” kordab Kiir ja läheb näost valgeks nagu kabelivaim. „Pisikud! Seal peeru sees!”

Laur tahab esiti Kiirega riidlema hakata, et see nii rumalat juttu ajab, aga hakkab siis korraga kahtlema. Mine sa tea! Koroona on veel suuremalt jaolt läbi uurimata haigus, köhimise ja aevastamise teel ta ju levib, miks siis mitte ka kõhutuule kaudu? Ja kui Kiir väidab, et terve magamiskamber paha haisu täis oli, siis...

„Lähme, kõneleme köstriga,” ohkab Laur.

Köster kuulab Kiire ära ning kuulutab kohe, et kool tuleb jalamaid sulgeda ja kõik õpilased koju karantiini saata. Laur vaidleb arglikult vastu – pole ju teada, kas Toots üldse haige on, aga kui ta on terve, siis ei kujuta tema peer mingit ohtu.

„No siis lähme ja kraadime!” teatab köster.

Minnaksegi magamiskambrisse ja kamandatakse Toots voodist välja. Aga enne, kui kraadimiseni jõutakse, Kentuki Lõvi aevastab ja pühib ära ninast välja voolava nirekese.

„Sul on nohu ka!” ehmub köster. „Ei, koju-koju! Kõik koju!”

„Mul on eluaeg nohu olnud,” püüab Toots seletada, aga keegi ei kuula teda. Koolimaja tehakse tühjaks ja ukse ette riputatakse jäme tabalukk.

Keegi läheneb üle hämara põllu. Need on Saare Arno ja tema isa.

„Kas me jäime hiljaks?” hüüab Saare peremees. „Kas tunnid on juba alanud?”

„Tunnid on alanud ja tunnid on lõppenud,” vastab köster jäiselt. „Minge koju ja õppige näppude peal arvutamist, muud praegu pakkuda pole.”