Foto: Tiit Blaat

Jüri Ratas suundub enesekindlal sammul valitsuse istungile. Ta möödub koridoris rippuvast peeglist ja peatub korraks, et end silmitseda. Jaa, õigesti ikka öeldakse, et eriolukord vajab erilisi inimesi! Ratas kõnnib rahulolevalt edasi.

Järgmisel hetkel saab ta nagu puuga pähe. Istungite ruumi ukse taga seisab Venemaa president Vladimir Putin ja sügab ennast kaenla alt.

Mida nüüd teha? Kuidas see siia sai? Kas tuli läbirääkimisi pidama või armee eesotsas? Kas hakata vastu või armu paluda? Kõik need mõtted jooksevad ühe sekundi jooksul läbi vaese Eesti valitsujuhi pea. Aga ta kogub end, kohendab lipsusõlme, läheneb Putinile ja teeb kohmaka kummarduse.

„Zdrastvuite, gospodin president,” ütleb ta. „Menja zavut Ratas.”

Putin mõmiseb midagi arusaamatut ja koputab enesele sõrmega vastu pead.

„Izvinite, što võ skazali?” küsib Ratas, tõstab käe kõrva juurde ja laseb end veidi kööku, et tähtsa külalise sõnu paremini kuulda.

Putin kehitab õlgu, pobiseb veel midagi, kahmab siis aga lõuast ja rebib enesel pea otsast. Ratase suu avaneb hääletuks karjeks, aga siis näeb ta, et tema ees seisab hoopis punase näoga Taavi Aas, kes hoiab käes kummist maski.

„Sina, Taavi...” neelatab Ratas.

„Nojah, mina muidugi!” turtsub higine majandusminister. „Käskisid ju maski kanda, mul polnud paremat kui see Putini oma, sai aastate eest Moskvast Arbatilt ostetud, nii nalja pärast. Kui sa teaksid, kui palav sellega on! Hingata üldse ei saa. Kurat, mina seda rohkem pähe ei pane!”

Ratas hingab mitu korda sügavalt sisse ja välja, rahuneb. Polnudki ehtne Putin! Vedas! See oli napp pääsemine, aga ta on endiselt peaminister ja eriolukorra juht.

„Ise käskisid maski kanda!” käratab Martin Helme ja marsib burka lehvides koosolekuruumi.

Ratase tuju läheb heaks. Ta näeb lähenevat Mart Helmet. Ohhoo! Vanamees on endale õige kena saatja leidnud! Üleni musta burkasse mähkunud idamaine kaunitar, tervest näost ainult silmad näha. Aga see-eest millised silmad! Tulised justkui söed, välkuvad justkui juunikuine äike! Sellistesse silmadesse võib ära armuda küll.

Ratas poeb Mart Helmele külje alla, müksab vana don Juani ribidesse.

„Kes see väike virsik on?”

„Mida? Mis virsik?” ärritub siseminister. „Mees, vali sõnu! See on ju Martin! Ei tunne ära või?”

„Ei...” pomiseb Ratas jubedalt häbenedes. „Nägu pole ju näha...”

„Ise käskisid maski kanda!” käratab Martin Helme ja marsib burka lehvides koosolekuruumi.

Päevakorra esimene punkt on lihavõttepühadele kohaselt munade koksimine. Et aga reeglid näevad ette inimeste vahel kahemeetrist distantsi, sooritatakse see lõbus rituaal sedapuhku virtuaalselt. Ministrid istuvad arvutite taha ja sisenevad videokõnekeskkonda.

„Ja nüüd koksime kõik korraga vastu ekraani!” annab Ratas käsu.

„Sa, Urmas, ära teinekord tule puumunaga sohki tegema!” lausub Ratas õpetlikult, suutes ka ise vaevu tõsiseks jääda. „Häid lihavõtteid kõigile!”

Järgnevad õrnad praksatused, mis märgivad värvitud munade purunemist, ja hele klirin, kui Urmas Reinsalu arvutiekraan tükkideks lendab.

„Kurat!” vannub Reinsalu ja lisab veel mitu hästi roppu sõna. „Oh sa vana peldik!” Teised ministrid naeravad laginal.

„Sa, Urmas, ära teinekord tule puumunaga sohki tegema!” lausub Ratas õpetlikult, suutes ka ise vaevu tõsiseks jääda. „Häid lihavõtteid kõigile!”