Lible pronkskuju Foto: Vallo Kruuser

Homme on emakeelepäev. On tähtpäevi, mida oskame une pealt tähistada, nagu näiteks jõulud. Ja teised, mida esimese hooga justkui ei mõistagi mingi sisuga täita. Mida huvitavat võtta ette 14. märtsil? Mida sellel päeval pühitseda?

Aga loomulikult kõikide välja mõeldud, omal ajal kirjaniku fantaasia loodud ja seejärel tuhandete lugejate abiga sama hästi kui elusaks muutunud sõprade sünnipäeva! Nii mõnigi raamatutegelane on meile ju lähedasem ja tuttavam kui omaenda sugulased. Alanud aasta on seda mitu korda tõendanud. Alustame kasvõi presidendi kõnega, kus ta meenutas Mäe Andrest ja Oru Pearut ning nimetas end pigem Andrese toetajaks. Jalamaid ilmus välja terve parv Pearu fänne, kes reageerisid samasuguse ärritusega, justkui oleks keegi teotanud nende hõimlast. Enamgi veel – kes meist ikka nii väga tunneb oma onude ja tädide hingeelu, aga Pearu puhul oli kõik selge: kuigi vigurvänt, oli tal Andresest lahkem süda, kuna tema leppis Liisi ja Joosepi abieluga, aga Andres mitte; samuti ei tapnud Pearu oma lähedasi tööga. Sedasi kõneletakse südamesõbrast, kelle olemus on meil hästi teada. Ning muidugi on samasugused sõbrad olemas ka Andresel. Paljud Eesti inimesed on kohe valmis Vargamäe vängete vanameeste tülis poolt valima ja seda pikalt-laialt põhjendama. Ent nende endi sugulaste tülid jätavad neid tõenäoliselt täiesti külmaks.

Sama lugu on Lutsu „lastega”. Oli see „Talve” film, mis ta oli, näha tahtsid seda ikkagi kõik. Või õigemini pidasid oma kohuseks olla kursis sellega, mis Paunveres „edasi saab”. Kui samasugust uudishimu ja kohusetunnet kohtaks ka suhetes omaenese sugulastega! Aga kõikvõimalike vanaonu lellepoegade sünnipäevadest üritatakse pigem viilida, olgugi et seal näeks kaugeid sugulasi ja võiks teada saada, kuidas neil läheb. Aga see eriti ei huvita. Elagu kuidas tahavad, mis see minu asi on?

Vanu perekonnaalbumeid lapates ei tunne me ära pooligi piltidel kujutatuist, aga Lible nägu on igal eestlasel alati silme ees.

Ent Kiire või Tootsi saatus läheb meile kõigile vägagi korda. Tõepoolest, tarvitseb vaid teada anda, et „jätkuvad Paunvere rahva seiklused”, kui inimesed hulganisti kohale voorivad. Arno, Teele ja Kiir on ju ammused head tuttavad, nüüd tahaks kindlasti ära näha ka nende lapsed ja kui keegi vaevaks võtaks ja näitaks, tuldaks kindlasti ka lapselapsi uudistama. Et seejärel elavalt arutada: „Arno poeg oli nii Arno nägu”, „Tootsi poeg oli justkui isa suust kukkunud” ja „Tõnissoni oleks ka tahtnud näha!” Vanu perekonnaalbumeid lapates ei tunne me ära pooligi piltidel kujutatutest, aga Lible nägu on igal eestlasel alati silme ees.

Või viimane näide – Eno Raua „Sipsik”. Taas tegelane, keda paljud meist arvavad viimase hingesopini tundvat, ja on seetõttu valmis vanduma: „Sipsik ei ole selline!” Samuti on meile üksikasjadeni teada Anu ja Mardi omavahelised suhted. Me ei imesta eriti, kui kuuleme, et mõni meie sugulane on oma abielu lahutanud või tülitseb oma lähedase pereliikmega – ilmas juhtub nii mõndagi ja mis see üldse minusse puutub. Aga Anu ja Mardi vaheline tüli tundub täiesti võimatu ja sellest kuuldes on otsekohe tarvis protesteerida. Nad on ju Anu ja Mart, ma tean neid väga hästi, nemad nii ei tee!

See on tore, et meil on tänu kirjandusele nii palju nii lähedasi sõpru. Just nende auks ja kiituseks tasubki homme pidu püsti panna!