Võitlus polnud muidugi kerge, nõudis hoolsat paastumist ja palvetamist. Mitu kuud tuli elada üksildases mungakongis, ainsateks kaaslasteks madrats, pesukauss ja piibel. Abi oli ka ülikonna all kantud nõgesesärgist, mille peapiiskop Viilma enne sisse õnnistas, ja puusade ümber seotud jämedast raudketist, mis oli jäänud alles eelmisest põllumajandusministrist, kellel oli õnnestunud end keti küljest vabaks närida ja metsa joosta. Kett oli raske, nõgesesärk kõrvetas, aga eriolukorra juht kandis oma koormat vaikides ja saavutaski särava võidu.

Aga kas teda selle eest ka korralikult tänati? Oh ei! Näed, seal on see Kaja Kallas. Oleks ju loomulik, et ta sangari ees kniksu teeks ja ütleks: „Aitäh, Jüri, et sa nii vapper olid!” Aga selle asemel hakkab hellitatud plika mingitest maasikatest rääkima! Et kuidas ikkagi neid põllult kätte saab, kui pole ukrainlasi. Justkui maasikas oleks elus peamine! Ei tohi olla nii maias.

Jüri Ratas ise maasikaid ei armasta, need on liiga magusad. Talle maitseb hapu. Vaat rabarber, see on juba midagi! Niisugune kahe meetri pikkune ja täismehe käsivarre jämedune nui. Voh! Sellisele lööd hambad sisse ja sööd, nii et ragin taga.

Aga Kallase plikat rabarberid ei huvita, tema jaurab ikka ainult maasikatest. Ja need teised ka seal opositsioonis. Muudkui maasikas ja maasikas ja et kes neid korjab. Et saak läheb raisku ja maasikakasvatajad saavad kahju. Ning ajakirjanikud loomulikult kiidavad takka. Selle asemel et kirjutada üks vahva lugu eriolukorra juhist, kes alistas koroonaviiruse, mämmutavad nemadki maasikate kallal. Justkui maailmas muud enam ei oleks kui maasikad! Oleks ta teadnud, et inimesed värskes õhus nii albiks lähevad, poleks ta neid õue lubanudki.

Justkui maailmas muud enam ei oleks kui maasikad! Oleks ta teadnud, et inimesed värskes õhus nii albiks lähevad, poleks ta neid õue lubanudki.

Ratas möödub pargipingist, millel istuvad kaks meest ja joovad õlut. Peaministrit märgates hõikab üks:

„Ratase-härra! Tule korra siia, meil on sulle üks mõistatus!”

Ratas astubki lähemale. Lihtsad inimesed on talle alati meeldinud, nende suust kuuled tõde. Nemad ei susi ega latra pidevalt maasikatest.

„Mis see on – kaks pluss kaks?” küsib pingil istuja ja vastab ise:

„See oled sina, Jüri Ratas: kaks kätt ja kaks jalga.”

Ratas satub vaimustusse. Tõepoolest, nagu naelapea pihta! Täpsemini pole teda veel keegi kunagi iseloomustanud. See teravmeelne mõistatus tuleb meelde jätta!

„Küsige veel midagi,” palub ta.

„Olgu,” nõustub teine mees. „Mis see on – väike punane suure valge sees?”

Ratas ragistab ajusid.

„Ei tea!” tunnistab ta ausalt. „Ütle ära!”

Ratas jääb põnevusega vastust ootama.

„Maasikas Mart Helme tagumikus,” vastab mees ja rüüpab pudelist.

Ratase tuju langeb hoobilt nulli, ta keerab ropu suuga joodikutele selja ja lahkub kiirel sammul.