NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Reisimine enne ja nüüd

Minu maja kõrvale ehitatakse hotelli. Tundub, et varsti on valmis, aga ma tõesti ei tea, mida selle hotelliga seejärel peale hakatakse. Juba olemasolevadki võõrastemajad pannakse kinni ja nende töötajaid koondatakse tuhandete kaupa. Sest milleks hotellid, kui keegi reisida ei julge.

Ega ise ka praegu võõrale maale kibele. Kusjuures küsimus polegi niivõrd hirmus koroonaviiruse ees, kuivõrd selles, et reisimine on tehtud uskumatult ebamugavaks. Sa ei tea, kas lennukid ikka lendavad või tühistatakse ootamatult kõik väljumised. Sind kraaditakse iga nurga taga, sa pead täitma lõputult pabereid, sind ähvardab karantiin algul sihtpunktis ja hiljem kodus ning lõppude lõpuks pole üldse tore käia riigis, kus sa pead avalikes kohtades maski kandma.

Parem siis juba püsida koduses Eestis, kus maskid pole kohustuslikud ega pea kartma, et jääd lennujaama lõksu, ei pääse enam edasi ega tagasi. Küllap arvavad sedasama inimesed kõikjal maailmas ja loobuvad reisimisest. Ent hiiglaslikest basseinide ja hubaste baaridega hotellidest saavad tühjad tondilossid.

Uskumatu, kuidas seni igapäevasest harrastusest, mida massiturism ju kahtlemata oli, saab midagi ekslusiivset, umbes nagu keskaegne palverännak Pühale Maale. Ka selleks valmistuti pikalt, põhjalikult ja täie teadmisega, et tagasi koju ei pruugitagi pöörduda. Tehti testament ja jäeti lähedastega jumalaga. Varitsesid ju tee peal lugematud ohud taudidest maanteeröövliteni, sind võidi maha lüüa või orjaks müüa.

Nüüd asutakse peaaegu samasuguses meeleolus teele tuttavasse kuurorti, kus varem igal aastal muretult peesitamas käidi. Kas piirid lähevad vahepeal lukku? Kas ma pean pärast naasmist kaks nädalat koduarestis istuma? Äkki avastatakse lennujaamas, et mul on palavik? Mida minuga siis veel tehakse ja kuhu topitakse?

Meenub, kuidas ma algava kõhugripiga Austraaliasse lendasin, targu reisi ajal paastudes ja palavikku alandavaid tablette krõbistades.

Ja siis meenub õnnis aeg, kui rahumeeli haigena mööda ilma ringi traaviti, sest piletid olid ju ostetud ja sõita oli tarvis. Meenub, kuidas ma algava kõhugripiga Austraaliasse lendasin, targu reisi ajal paastudes ja palavikku alandavaid tablette krõbistades. Õnneks oli reis Tallinnast Sydneysse nii pikk, et kohale jõudes olingi juba peaaegu terve.

Samuti tuleb meelde, kuidas ma kohutava nohu ja köhaga Budapestist kodu poole lendasin, tehes vahepeatuse Prahas ning arstides end kogu tee rohke paalinka ja slivovitšiga. Need küll nohu ja köha vastu suurt ei aidanud, aga parandasid vähemalt meeleolu. Ei kujuta ettegi, mis minusuguse palavikku põdeva, vahepidamata nuuskava ja läkastava reisijaga tänapäeval oleks tehtud.

Aga tollal ei huvitanud minu tervislik seisund kedagi. Ja küllap oli lennukis veel teisigi, kellel mõni tõbi kallal. Ometi jõudsime kõik õnnelikult sihtpunkti, võtsime mõnes hotellis toa, jõime kuuma teed, kosusime nii palju, et linna peale minna, ja saime kõik oma asjad aetud. Selleks ajaks, kui tuli koju tagasi lennata, olid mõned haiged terveks saanud, mõned terved vastupidi haigeks jäänud. Siis oli nende kord tablette krõbistada ja taluda vastikut kõrvavalu, mida kõva nohuga lendamine põhjustab. Aga elu läks igal juhul edasi ja kuskil polnud tühje kummituslinnu, kus üksikuid tänaval jalutajaid jälgivad ette tõmmatud kardinate vahelt tuhanded hirmunud silmad.