Vennastumine. Foto: Andres Putting

Valitsus tegeleb usinalt valimislubaduste täitmisega. Praegu lammutatakse seniseid pensionisambaid, mis tundub küll olevat päris tühi töö, sest ehkki sünnib otsatult palju segadust ja nähakse hirmsat vaeva, lükkub reaalne tulemus niivõrd kaugesse tulevikku, et selleks ajaks on meil tõenäoliselt juba uus valitsus, vähemalt Eesti senist poliitilist ajalugu arvestades. Ja kui sinna valitsusse ei kuulu Isamaa (aga varem või hiljem selline valitsus ju ikka tekib), siis tehakse pensioniseadus muidugi jälle ümber ja kohustuslik teine sammas taastatakse.

Aga noh, eks aja viitmiseks ole ka pensionireformiga mässamine hea küll, peaaegu sama hea kui paberist lennukite voltimine, aga kindlasti palju parem kui pargipingil viina joomine.

Aga just viina joomisest tahakski edasi rääkida. Alkoholiaktsiisi langetamine oli ju samuti üks valimislubadusi ja see saigi ära tehtud. Kusjuures, kui uskuda rahandusministrit, siis positiivsete tulemustega, alkoholi ostetaksegi rohkem! Kuulutada, et ka juuakse rohkem, ei soovi keegi, sest see väide pole kuigi parketikõlbulik. Eks siin peitubki veidi piinlik vastuolu: ostmine on hea, täidab riigikassat, joomine on halb, rikub rahva tervist.

Õnneks on aga olemas soomlased. Nende tervis ei lähe ju kellelegi korda! Nemad võivad juua nii palju kui kulub.

Õnneks on aga olemas soomlased. Nende tervis ei lähe ju kellelegi korda! Nemad võivad juua nii palju kui kulub. Huvitav oli lugeda aktsiisilangusele järgnenud võidukaid ajalehepealkirju: „Viinakärud on tagasi!“, „Laevadelt ostetakse jälle!“. Tallink lõi õnnest lausa nurru, nii et kostus kaldalegi. Tundub, et aktsiisilangetuse peamine mõte oligi vahepeal janu kannatanud soomlased taas põhjalikult purju joota. Ehk siis – parafraseerides Õuna Endlit – oli olukord vahepeal selline, et „Soomlane, vana m…, ei taha kuidagi viina osta!“. Aga laseme aktsiisid alla ja küll siis läheb!

Tõesti, eestlaste mure soomlaste hetkeks kängunud alkoholiralli pärast ning siiras rõõm, mis järgnes sellele, kui põhjanaabrid oma kärudega „kaevule“ tagasi tulid, on kuidagi talupoeglik. Täpselt samuti muretseb ja rõõmustab hea peremees oma pudulojuste pärast. Miks nad ei söö, miks nad ei kosu? Miks siga ainult nokib toitu ja songib head rammusat solki kärsaga? Midagi on väga viltu, sedasi jääb ju jõulusink saamata.

Aga kui siis notsu ühel hommikul endise innukusega rokapange kallale sööstab ja isukalt matsutab, siis levib üle peremehe näo õnnis naeratus – korras! Kõik on jälle korras nagu vanadel headel aegadel. Siga jälle sööb.

Muidugi võiks veelgi rohkem! Aktsiiside laekumisel pole ju ülempiiri, inimese põis ja magu aga teadagi vajaduse korral venivad. Soomlase viinakärud võiksid olla palju-palju suuremad. Küll nad vedada jaksavad, mees tõmbab eest, naine lükkab tagant. Meenub illustratsioon muinasjutust „Suur Peeter ja Väike Peeter“, kus Vanapagan ahnelt järve tühjaks jõi. Et ta lõhki ei läheks, laskis ta enesele vitsad peale tõmmata. (Lõpuks läks muidugi ikka, aga mis siis, võõras mure.) Vaat kui soomlased ka sedasi jooks, küll siis oleks hea! Siis võiks vabariigi valitsus oma tööga tõesti rahul olla.

Meie ise aga saame Lätist veelgi odavamalt. Ilus elu!