Jakko Väli Ilmar Saabas

Kirjutasin möödunud nädalal veidratest personalivalikutest Eestis. Vahepeal on tulnud juurde nii värvikaid näiteid kui ka neid välja vabandavaid põhjuseid.

Uudis sellest, et Tallinna linnal on olemas nii bussid kui ka raha uute, hädavajalike bussiliinide avamiseks, kuid paraku puuduvad bussijuhid – neid oleks tarvis otsekohe 50 tükki –, pani mõtlema, et demograafiline olukord Eestis lihtsalt nõuab piltlikult öeldes ka vorstinaha leiva peale panemist. Sest mis teha, kui vorsti ennast ei jätku? Nii pole võib-olla ilus ilkuda ka meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja proua Kingo kallal, sest mis sa hädaga teed – nõu tahaks ju kangesti saada, aga kust neid nõunikkegi võtta, kui Eestis enam isegi bussijuhte pole! Sedasi ei jäägi muud üle kui hakata tühja paja põhjast kraapima ja kulbi külge hakkavadki kodanik Väli taolised.

Vaesusest ja omaenese tühisusest hullunud tilluke, mitte kellelegi tarvilik inimputukas hakkab ennast pidama... noh, mitte just lausa Poola kuningaks, aga ministri nõunikuks siiski.

Muide, kui oleksidki tõele vastanud proua Kingo välja hõigatud sõnad, mille kohaselt mitte keegi tegelikult kodanik Välit ei palganud, vähe sellest, ministeeriumis teda isegi ei tuntud ega oldud säärase isikuga ka kunagi kõneldud, siis omandanuks meie silme ees lahti rullunu lausa tragöödia mõõtmed! Vaesusest ja omaenese tühisusest hullunud tilluke, mitte kellelegi tarvilik inimputukas hakkab ennast pidama... noh, mitte just lausa Poola kuningaks, aga ministri nõunikuks siiski. See on otsekui Gogoli sule all sündinud novell väikese ametniku vaimsest pankrotist. Silmad sõgedad, juuksed turris, pressib ta oma pea välja viletsa keldrikorteri aknast, üritab möödujaid kannast hammustada ja röögib: „Värisege, raisad!”

Aga tragöödia on meie päevil haruldane, hoopis sagedamini tuleb ette totrat farssi ja abitut kelmikomöödiat. Nii ka seekord...

Kuid jättes kõrvale üksikisikud, tuleb meil ikkagi kaasa tunda oma riigile. Mida siis ikkagi teha, kui pole bussijuhte, pole nõunikke... Isegi normaalsed ministrid on defitsiit. Ehitati uhke Reidi tee, hea meelega paneks sinna vurama bussi, et lasnamäelane saaks sõita külla Kalamaja hipsterile, aga pole, kes rooli keeraks. Erinevalt poliitika valdkonnast ei saa ju palgata ka päris lolli – kõik teavad, mis juhtus, kui piilupart oli rongijuht! Ja eks inimesi on puudu mujalgi, tegelikult kõikjal. Ning iga aastaga ainult hullemaks läheb. Kui kaua peavad vastu kõikvõimalikud sisserändekvoodid, kui kumm aina enam pingule tõmbub ja sobilikke inimesi tuleb otsida tikutulega?

Tundub, et varem või hiljem kirjutab mõni tulevane suurkirjanik ikkagi oma romaanis, kuidas üks mees ja üks naine pärast pikka ja väsitavat reisi Tallinna lennujaama jõuavad ja mees pidulikult lausub: „See ta ongi, see Eesti!” Mispeale naine kurvalt küsib: „Pidid sa siis just siia bussijuhiks tulema, see maa tundub kole külm.” Ja mees on sunnitud seletama, et mujal olid kõik töökohad juba võetud, aga siin riigis jätkub tööd neile ja nende lastelegi. Ning nii saabki mehest bussijuht ja nende poeg läheb kooli, et hakata tulevikus ministriks või nõunikuks ning kuulutada tõde ja õigust.