EELK Jõgeva koguduse uus kirikuhoone Foto: Argo Ingver

Mingis mõttes võib ju öelda, et vahet pole, mida ehitatakse, igal valitsejal on omad hobid. Lõbujanused Rooma keisrid ehitasid tsirkuseid, Peeter Esimene ehitas laevu. Paljudele linnapeadele meeldib rajada maanteid, sest nad armastavad hirmsasti autoga sõita. Teoreetiliselt on võimalik ette kujutada ka kultuurihuvilist valitsejat, kellele meeldiks ehitada muuseume, teatreid ja raamatukogusid. Võib-olla me kunagi näeme ka sellist imelooma!

Aga kiriku ehitamine pole päris seesama, kirikut ei ehitata lihtsalt lustist, seal taga on midagi enamat. Kirikut ei ehitata inimestele, vaid jumalale – selleks, et inimesed näeksid ja kogeksid tema vägevust. Seega on kirik otsekui hiiglaslik välireklaam, mille teostaja on surelikest koosnev valitsus, aga tellija jumal. Aga kas me soovime enesele valitsust, mis täidab kellegi teise tellimusi?

Läbi ajaloo on kirikuid ehitatud põhiliselt kahel eesmärgil. Esiteks pattude lunastamiseks. Valitseja on korda saatnud erakordse kuriteo ja laseb selle hüvitamiseks rajada kiriku, lootes sedasi jumalat lepitada ja pärast surma põrgust pääseda.

Väiksemate sigaduste klaarimiseks piisab palvetamisest, ikooni ees küünla süütamisest, retkest pühale maale, aga suur patt nõuab suurt ohverdust – selle tornid peavad ulatuma pilvedeni. Ma ei tea, kas Jüri Ratas või Riina Solman või Aivar Kokk on midagi sedavõrd jõledat korda saatnud, et neid päästab vanakuradi küünte vahelt veel ainult Jõgevale kiriku ehitamine, aga kahtlus muidugi jääb.

Kirik on otsekui hiiglaslik välireklaam, mille teostaja on surelikest koosnev valitsus, aga tellija jumal.

Teine, sagedasem põhjus kiriku rajamiseks on tasu osutatud või tulevikus osutatavate teenete eest. See on otsekui sureliku valitseja ja taevataadi vahel sõlmitav leping: kui sina aitad mind, siis aitan mina sind. Samamoodi vannub ka iga lihtkodanikust usklik usutunnistusest olenemata: armas jumal, kui sa mind seekord alt ei vea, siis annetan ma sulle kümme hõberubla või oma kõige rasvasema härja. Valitseja, kellel on kasutada piiramatud ressursid, muidugi härjaga ei piirdu, tema ehitab tänutäheks templi.

Milliste teenete eest siis meie valitsus jumalale tänu võlgu on? Eks kõige eest, mis nende elus head leidub, sest miski, ei hea ega halb ju sünni uskliku inimese arvates jumala tahtmiseta.

Seega – kui usklik inimene võidab valimised, siis mitte sellepärast, et rahvas ehk valijad sedasi otsustasid, vaid sellepärast, et jumal soovis nii. Või veidi leebemas ja demokraatlikumas variandis: valimised võideti küll tänu valijatelt saadud häältele, aga nende häälte taga on ikkagi jumala tahe.

Seega pole pärast valimisvõitu esmatähtis mitte valijatele antud lubadusi täita, vaid jumalat tänada. Sest ainult tema on tegelikult oluline, ainult temast oleneb valitsuse edasine käekäik. Kui teda pahandada ja mitte piisava innuga teenida, siis laseb ta valitsusel kukkuda. Aga kui asetada altari jalamile piisavalt kingitusi, rajada uusi pühakodasid ja kuulata jumalasulaste nõuandeid, siis hoiab ta oma kätt koalitsiooni pea kohal ja ükski lohe ei saa püha Jüri vastu. Aamen!

Veidi imelik ja kõhe on elada riigis, mille juhid ootavad käske kuskilt kosmosest.