Nii kliimamuutuse kui ka koroonaviiruse puhul pole põhiprobleem absoluutarv (kasvuhoonegaaside heitkogus või nakatunute hulk), vaid kasvu kiirus. On halb, et maailma keskmine temperatuur on tööstusajastu eelsega võrreldes 1 °C tõusnud, kuid 2 °C, 3 °C või rohkem soojenemine oleks üdini halvem. Ka pandeemiate puhul tähendab isegi väike kasvutrajektoori erinevus tõsiseid tagajärgi edasises arengus. Nakatunute arvu 3,3% suurenemine pole ainult kümme korda parem kui 33% suurenemine – kolme nädala perspektiivis on see 150 korda parem. Madalama määra puhul kasvab haigusjuhtude arv sajalt vähem kui kahesajani, suurema puhul ligi 30 000-ni.

Võtame nüüd hinnangu, et 10–15% Hiina koroonajuhtumeid olid rasked. Meie aeglase kasvu stsenaariumis tähendab see 20 intensiivravi nõudvat inimest, kiire kasvu stsenaariumis aga 3000 sellist inimest. Sellel vahel on tervishoiusüsteemile eluline tähendus: ühel juhul jõutakse inimesi ravida, teisel enam mitte. Säärased murdepunktid on nii pandeemial kui ka kliimamuutusel, kuigi ei pruugi olla täpselt teada, millal me nendeni jõuame. Praegust pandeemiat on enamikus maades juba liiga hilja ohjeldada, eesmärk on leevendada, millele järgneb kohanemine. Kasvumäära pidev vähendamine annab aja jooksul järjest suuremat kasu.

Avalehele
33 Kommentaari
Loe veel: