Graafika: The Kurdish Project / Ivar Kuldver

Õpinguaastail Moskvas tutvusin ühikakaaslase, Türgist pärit Bekiriga. Vahepeal side katkes, ent palgeraamatu ajastul otsis ta mind virtuaalselt üles ning me postitasime teineteisele ühte ja teist. Bekir käis mul Haapsalus külaski, mina kohtusin temaga Istanbulis, ta näitas mulle seda suurepärast linna. Keskturul usaldas ta mulle, et ta polegi türklane, vaid kurd. Ta hoidis seda minu eest mitukümmend aastat saladuses! Juba asjaolu, et keegi peab oma rahvust varjama, on kõnekas.

Ja kohe uhkustas ta sellega, et Saladin – araabia maade suurim vallutaja – oli kurd. „Ma tean, et toona ei olnud rahvusel vähimatki tähtsust, ent tagantjärele võib tema üle ikka uhke olla,” lisas Bekir kähku. Veel loetles ta piirkonna riikide peaministreid ja teisi kõrgeid ametimehi, kes on päritolult kurdid, ent on selle suuresti maha salanud. Ma ei saanudki aru, kas ta taunib seda või mitte.

Seal turul tohtis Bekir juba kurdi keelt rääkida, veel kümmekond aastat tagasi oli see Türgis avalikus kohas keelatud.

Avalehele
68 Kommentaari
Loe veel: