Olev Remsu: mida rohkem ohvreid, seda püham sõda

Tallinna nn vabastamise päev on paljudele meie kaasmaalastele kohalik usupüha ühe suure, seni veel suhteliselt ilmaliku religiooni sees.

Kas 1944. aasta 22. septembril Tallinn vallutati või vabastati? Stalini ajal pruugiti hoopis niisugust keelendit nagu взятие. Jääb igaühe otsustada, kas ta tõlgib selle võtmiseks või hõivamiseks, mõlemad variandid on võimalikud. Eestikeelsetes ajaleheteadetes kasutati tollal võtmist, see on neutraalsem ja vähem agressiivne. Ka teised Ida-Euroopa linnad võeti, mitte neid ei vabastatud.

Terminivalik pole juhus, kindlasti kaaluti enne hoolega, kuidas rindel edasiliikumist kirjeldada. Hiljem vasallmaade pealinnadeks kujunenud linnade võtmise puhuks vermiti medalidki, Tallinna ja teiste Balti pealinnade puhul ei peetud seesugust sammu tarvilikuks. Küll aga on olemas medal „За взятие Кенигсберга”. Mis mõtted tiirlesid Stalini peas? Selle küsimuse vastus jääb vist igavesti oletuste valda.

Eestist ida pool nimetatakse teise maailmasõja sees toimunud Nõukogude-Saksa sõda suureks isamaasõjaks. On tähelepanuväärne, et väljendusrikas termin võeti kasutusele kohe sõja esimesel päeval, 1941. 22. juunil, kui häälekas Juri Levitan selle raadioteates ette luges. See oli varasema propagandaga täielikus vastuolus olev üllatus.