Foto: Andres Putting

Siin ilmnebki tänase koalitsiooni ja opositsiooni erinevus. Koalitsioon liigub minimaalriigi suunas ja opositsioon soovib, vastupidi, liikuda heaoluriigi suunas.
Hariduskulude kasv on järgmise aasta riigieelarves tõepoolest suur, kuid siiski selgelt väiksem kui kaitsekulude kasv. Kui hariduskulud kasvavad 12%, siis kaitsekulud koguni 21%. Kui mõnele tundub hiljutine õpetajate meeleavaldus kohatu, siis rõhutagem, et tegelikkuses ei lähe hariduskulude kasvust mitte ükski sent haridustöötajate palga tõstmiseks. Kõik see 12% on investeering koolimajadesse ja -inventari, mida finantseeritakse valdavalt Euroopa välisvahenditest ja CO2 kvootide müügitulust.

Küsin: kes siis ikkagi õpetab meie lapsi – koolimaja või õpetaja? Toots, Teele, Kiir ja Arno õppisid Paunveres vanas ahiküttega koolimajas, õppevahenditeks krihvel ja tahvel, aga ometi said hariduse, sest neil seisis klassi ees õpetaja Laur. Me võime renoveerida koolid viietärnihotelli tasemele, panna igasse klassi interaktiivsed-puutetundlikud tahvlid, kuid kui tahvli ees on tühjus, sest õpetaja on läinud Soome koristajaks, siis on sellest kõigest niisama vähe kasu kui päikese­kreemist novembrikuises Eestis.
Olen kaugel sellest, et alahinnata koolihoonete ajakohastamist, kuid me ei tohi jätta kõrvale õpetajaskonna elulisi vajadusi. Ääretult nukrana jäi kõlama 25. oktoobri meeleavaldusel öeldu, et õpetajate palga tõstmiseks raha ei ole.
Samas on rahandusministeerium teinud riigieelarve eelnõusse muudatusettepaneku, millega leitakse 30 miljonit eurot Euroopa Stabiilsusmehhanismis osalemiseks. Oleme solidaarsed Euroopaga, kuid ärme üritame hüpata üle oma varju.
Riigieelarve eelnõu puhul on suurelt reklaamitud, et kogu ulatuses taastatakse riigipoolsed maksed II pensionisambasse ja pensionid kasvavad 4,4%. Ma ei jaga kahjuks koalitsioonierakondade eufooriat. Kogumispensioni maksete taastamine oli koalitsiooni lubadus, kui riigipoolsed maksed 1. juunil 2009 peatati. See on võla tasumine, millega ei tasu kunagi uhkustada. Sama on ka pensionitõusuga. Üks koalitsioonierakond lubas oma valimisreklaamis, et kui majandus on kindlates kätes, läheb ka inimeste elu paremaks. Miskipärast ei ole seda igapäevaelus märgata.
Pensionide tõstmine 4,4% on tänuväärt otsus, kuid paneme selle arvu praegusesse kiire inflatsiooniga majanduskonteksti. Võrreldes 2010. aasta jaanuariga on toit kallinenud 15,3% ja eluasemekulud 12,8%. Nende arvude taustal on pensionide kasv naeruväärselt väike, sest viimane pensionitõus oli 2009. aastal. Pensioniindeks lubaks alates 1. aprillist 2012 tõsta pensione 5,4%, kuid see pole ilmselt valitsuse prioriteet.

Vale on väita, et opositsioonile ei ole riigieelarve tasakaal oluline. Kindlasti on see ka meile oluline, kuid esmane on meie jaoks Eesti rahvas, tema heaolu. Eelarve tasakaalu on võimalik säilitada kulude vähendamise kaudu – mis paraku tähendab avalike teenuste kättesaadavuse halvenemist – või riigieelarve tulude suurendamise kaudu. Tulude suurendamiseks on laias laastus kaks võimalust: tulumaksusüsteemi progressiivsuse suurendamine või klassikalise ettevõtte tulumaksusüsteemi taaskehtestamine madala maksumääraga.
Paraku ei taha koalitsioon kumbagi ideed isegi kaaluda. Ometigi kasutab valdav osa Lääne-Euroopast astmelist tulumaksu ja Eesti on Euroopas ainuke riik, kus kehtib ettevõtte tulumaksusüsteem, mis vabastab reinvesteeritud kasumi tulumaksust ja võimaldab Eestis asuval tütarettevõttel reinvesteerida kasumi maksuvabalt välismaisesse emaettevõttesse. Selle tulemusena jäävad riigil tulud saamata ja inimestele hüved pakkumata.
2012. aasta riigieelarve eelnõu on küll kena välimusega, kuid reaalselt julgustavat abi Eesti rahvale sisaldab ta oluliselt vähem, kui võiks. Loomulikult võib olukorda, kus inimeste ostuvõime on reaalpalga languse kaudu 11 kvartalit järjest vähenenud, nimetada stabiilseks. Kuid kas sellist stabiilsust ootab inimene oma riigilt?