Õppeaasta algus olgu rõõmus

Eesti õpetaja on suures plaanis hea. Inimene, kes on nõus sentide eest nii paljude ninatarkade lapsi õpetama, ei saagi olla halb.

Igal aastal olen õppeaasta algust suure rõõmuga oodanud. On ju 1. september õpetajale sama, mis „normaalsetele” inimestele 1. jaanuar. Et aga tänavuse õppeaasta algus ei jääks liialt joviaalseks, jutustan teile loo, mille panin kirja 31. augustil 2003.

Loo peategelane on Jeremy Spreitzer, edumeelne USA-s elav üliõpilane, kellest sajandi alguses kirjutas Washington Post. Noormees tegeles aktiivselt spordiga ja lootis isegi suurvõistlustel võistelda. Ta oli nägus ning igati viisakas ja korrektne. Kuid tudeng Jeremy Spreitzer oli aliteraat. Ta oskas küll lugeda, kuid ei mõistnud loetut. Kogu info sai ta teleri vahendusel või internetist. Kui tuligi nui neljaks mõni raamat läbi lugeda, läks ta poodi ja ostis teose audioversiooni. Noormees õppis USA ühe lääneosariigi ülikooli magistrantuuris ja lootis peagi kooliõpetajaks hakata. Sealsete sotsioloogide hinnangul oli kirjateksti mittemõistmine Ameerika õpetajate seas tol ajal sama levinud kui ühiskonnas tervikuna, ulatudes umbes 59%-ni.