Oudekki Loone Foto: Argo Ingver

VKG lukksepad ja tehnoloogiaseadmete operaatorid juba vähem inimesed („Eestis on 9000 vaba töökohta"), Kopli töötud veel vähem, Narva poemüüja või kooliõpetaja on suisa „viies kolonn" ja fentanüülisurmade osas valitseb üldse vaikus: äkki sellepärast, et hukkunutest 70% on vene rahvusest?

Peaminister Rõivas on ilmselgelt unustanud üheksa aastat tagasi Eestis toimunud balkanliku meediakampaania, kui ta arvab, et Martin Helme väljaütlemised on mingi Eesti poliitilise retoorika uus madalpunkt. Arvatavasti on ta ära unustanud ka selle, et tolle meediakampaania päästis valla just Reformierakonna juhitava valitsuse hoolimatu käitumine meie venekeelsete kaaskodanike vastu.

Tuletame meelde. 28. aprillil 2007 kirjutas Postimees oma juhtkirjas sellest, kuidas „tundmatu sõdur" pärast „Eesti riigi mehisuse näitamist" langetas oma maski ja selle tagant vaatas välja „kõige ehtsam vene pätt", kelle „olemasolu juba olimegi unustanud". Samal päeval kirjutas Andrus Kivirähk Päevalehes, et „Lõpuks ometi võis palja silmaga näha, kelle kõrval me ikkagi päevast päeva siin Eestis elame. Millist meelsust esindavad inimesed, kes sõidavad meie kõrval trammis ja käivad meiega samas poes.(...) Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla." 30. aprillil 2007 lisas Mihkel Mutt „Postimehes", et „Šokeeriv oli aga saja eestikeelse vahistamine. Rahulikult seisvat inimest on kõige mugavam pikali käratada. (...) Põhiline, et antud juhul olnuks politseil äärmiselt lihtne teha vahet pätil ja korralikul inimesel. Veelahe jooksis ju täielikult keele pinnal.

Ganin ja Kaljurand

Õiglus ja põhimõtted ei saa olla valikulised. Dmitri Ganin ja Marina Kaljurand väärivad mõlemad ühetaolist kohtlemist - esimene paraku vaid postuumselt, sest tema jättis peaministri salasõdades oma elu. Jättis elu konfliktis, mida oli aidanud õhutada ka härra Toomas Hendrik Ilves, rääkides kuidas „pronkssõdur solvab eestlasi" ning mitte kordagi küsides, kuidas meie venekeelsed kodanikud ennast tundma peaksid. Eesti poliitilise retoorika madalseis oli aprillis 2007 ja selles osales naudinguga enamus Eesti eliiti. Sedasama, kes praegu Helmedele pahaks paneb, et nemad kah püünele tahavad saada. Muide, saavadki, sest Eesti inimesed mõistavad väga hästi, kes ajab asju silmakirjalikult ning kes ütleb otse.

Kui näppu viibutav eliit täna aga tõesti aus on ja päriselt on hakanud arvama, et Eestis leidub koht kõigile, kes seda maad armsaks peavad, siis tuleb ette konkreetsed sammud, et seda tõestada. Vaadake, lihtsalt juttu ei saa enam uskuda, pärast seda, kui „venelane" on paarkümmend aastat olnud „teise järgu" kodanik, kes peab oma lojaalsust pidevalt tõestama ning kellele teatud (välis)poliitilised vaated ei ole lubatud. Vaatamata sellele armastavad ka meie venekeelsed kaasmaalased seda riiki siin üldiselt, sest see on ka nende kodumaa. Ainus, mis neil on.

Täpselt nii nagu armastavad ka need 200 000 inimest, kellel puudub ühisveevärk ja -kanalisatsioon (sest ühisveevärki on ehitatud nii, et ehitusfirma saaks eurorahast kasu, mitte nii, et kõik inimesed saaksid veevärgi), need, kes püüavad miinimumpalga eest kuidagi hakkama saada ja lapsi kasvatada, needsamad lapsed, kellele koolitoiduks alati raha ei jätku... Armastavad ka need inimesed, kes ütlevad, et „haldusreform tahab mind oma kodust minema küüditada, aga vaat mina ei lähe. Tehke, mis tahate". Viimane aeg on mõista, et see riik siin on meie kõigi oma, kes me siin elame. Eestlaste ja venelaste. Töötajate ja ettevõtjate. Kunstnike ja IT-meeste. „Mina ei lähe" inimesed hakkavad ühel hetkel vastu ja selles ei ole mõtet süüdistada ei „vene eruohvitsere" ega Mart ja Martin Helmet ega Vladimir Putinit. Selles tuleb eelkõige süüdistada Reformierakonda, kes on loonud e-riigi, kus valimiste ajal käib võidujooks „kes kõige rohkem Venemaad vihkab". Seesama e-riik on ka äärmuskonservatiivide tõusu taga.

Valitsuskoalitsioonil on praegu ainult üks võimalus näidata oma nördimuse, et tõesti suurepärasele spetsialistile ja kindlasti väärikale presidendikandidaadile rahvust ette heideti, siirust. Hakatuseks tuleb muuta kodakondsusseadust nii, et kõik inimesed, kes on Eestis seaduslikult elanud 1991. aasta 20. augustist saadik, saaksid õiguse Eesti kodakondsusele: võrdsed poliitilised õigused kõigi teistega. Teiseks tuleb luua aga ääremaade investeerimisfond, tagamaks töökohad ja heaolu kõikjal Eestis, Kiviõlis ja Haapsalus, Narvas, Võrus ja Kuressaares. Rahvusest küsimata.