JUHTKIRI | Rahapesijaid piirid ei peata, uurijaid küll
Danske, Swedbank, SEB... Kõiki neid panku on nüüd määrinud tugevam või nõrgem rahapesukahtlus. Kahte esimest nende Eesti üksuste kaudu käinud tehingute tõttu, kolmanda kohta võib täpsemat infot tulla sel kolmapäeval eetrisse minevast Rootsi televisiooni saatest „Uppdrag granskning”.
Ärme selle peale liiga suurde rahvuslikku masendusse ka langeme. Tegemist on ikkagi rahvusvahelise probleemiga, mitte Eesti erilise käpardlikkuse või hooletusega. Kui midagi on Danske ja sellega seotud rahapesuskandaalide puhul erilist, siis on see finantsist Bill Browder, kes erakordse sihikindluse ja kirega kisub päevavalgele Vladimir Putini ja Vene oligarhide rahalisi mahhinatsioone. Seetõttu on Balti- ja Põhjamaade piirkonnas päevavalgele toodud ilmselt suhteliselt suurem osa rahapesust kui mujal maailmas.
Europoli hinnangul on Euroopa Liidus selline rusikareegel: iga aasta laekub EL-i riikide vastavatele instantsidele üle miljoni teate rahapesukahtluse kohta, uurima hakatakse neist keskeltläbi 10%. Summad, millele jälile saadakse, võrduvad ligikaudu 1%-ga EL-i SKP-st ehk u 200 miljardi euroga. Hoolimata suurtest jõupingutustest pole rahapesutõrje efektiivsus kiita.
Euroopa viimase aja kaks suuremat rahapesuafääri – Danske ja Hollandi ING panga afäär, mis mullu sügisel 675 miljoni eurose trahvi määramisega finišisse jõudis – said alguse 2007. aastal, kui maailma finantsturgude olukord hakkas hapuks minema ja 2008. aastal läkski. See ei vabanda pankureid, kuid küllap tundus neile tollal, et parasjagu on rahapesuriskist suuremaid muresid.
Vaevalt neile praegu enam nii tundub, kuid rahapesutõrje kulud on endiselt probleem. Nõuete täitmiseks kulub Euroopa pankadel suurusest olenevalt kümneid või isegi sadu miljoneid eurosid aastas. Peale selle vihastab ausaid kliente, kui neilt alatasa oma puhtuse tõendamist nõutakse – meetoditega, mille tõhusus on kaheldav.
Nii pankade kui ka riigiasutuste kulukat ja üle jõu käivat sahmimist vaadates tundub imelik, et EL-i rahapesuvastane tegevus on ikka veel väga killustatud. Nagu Danskegi juhtumist näha: rahapesijaid riigipiirid ei peata. Rahapesu uurimine ja tõkestamine takerdub nende taha küll. EL-il tuleb see viga parandada.
