Paet Rio avatseremoonia eel: olümpiamängudega käib kaasas kiusatus siduda see riikliku propaganda ja poliitilise agendaga
Täna avatakse olümpiamängud Rio de Janeiros, Brasiilias ehk riigis, kel viimastel aastatel just liiga hästi ei lähe ja mis ei ole oma potentsiaali kaugeltki realiseerinud. Loodetavasti toimub lähiaegadel siiski muutus ja Brasiilia majandus pöördub kasvule ning riik saavutab ka rahvusvaheliselt positsiooni, mis talle võiks kuuluda.
Vaieldamatult on olümpiamängud maailma spordile absoluutne tippsündmus ning see on juba aastakümneid meelitanud poliitilist sekkumist ning ikka ja jälle tekitanud küsimusi olümpialiikumise politiseeritusest. Pole kahtlust, et niivõrd populaarne ja suurt tähelepanu pälviv ettevõtmine tekitab riikides kiusatust ka poliitika mängu tuua. Nii on vähe riigipäid, kes pole trooninud oma riigis toimuvate olümpiamängude avamistel. Ja seda Hitlerist Putinini. Ka olümpiamängude asukoht on nii mõnigi kord olnud seotud poliitilise agendaga, mis paraku sportlastele just parimaid võimalusi pole loonud. Näiteks 1980. aasta olümpia Moskvas, mida poliitilistel põhjustel boikoteeris hulk riike ja paljud sportlased jäid ilma oma elu võimalusest olümpial osaleda ja ka võite saada.
Müncheni olümpiamängudele tungis poliitika eriti jõhkral ja terroristlikul moel, ka Pekingi olümpia eel oli tõsine arutelu võimalikust boikotist osade riikide poolt seoses Hiina poliitikaga näiteks Tiibeti suhtes. Ja ometi 2014. aasta taliolümpia toimus taas vastuolulistes tingimustes Sotšis ning vaid mõned päevad pärast troonimist Sotši olümpial andis president Putin korralduse annekteerida osa naaberriigi Ukraina territooriumist.
Seega on olümpiamängude toimumiskohaga ja seal saavutatud tulemustega ikka kaasas kiusatus siduda see riikliku propaganda ja poliitilise agendaga. Seda olulisem on Rahvusvahelise Olümpiakomitee sirgeselgsus püüda poliitilist survet maksimaalselt tasalülitada. Et olümpiamängude A ja O oleksid sportlased ja nende pingutused ja tulemused. Ja loomulikult puhas sport.
Poliitiliste mõjude ja surve kasvust olümpialiikumisele on kaotada ennekõike sportlastel, aga ka kõigil spordisõpradel. Seega loodetavasti on Rio olümpia-eelsel Venemaa dopinguteemalisel šokil vähemalt mõningane puhastav mõju. Paraku ei maksa aga hoida illusiooni olümpialiikumise ja poliitika eri maailmades olekust. See kokkupuude on reaalne ja paratamatu, kuid õppetunnid minevikust võiksid olla aluseks, et nii nüüdsetel kui tulevastel olümpiatel on esiplaanil sportlased, treenerid ja spordisõbrad. Ning otsustajad Rahvusvahelises Olümpiakomitees tunnetavad oma vastutust, mis ulatub sportlaste huvidest lähtudes ka spordi piiridest kaugemale.
Rio olümpiaks aga Eesti sportlaste toetuseks pöidlad pihku. Eks ole omamoodi poliitika seegi.
