Riigikohtusse jõudnud vaidluse keskne küsimus oli see, mida õigupoolest tähendab põhiseaduse § 28 sätestatud Eesti kodaniku õigus riigi abile vanaduse korral.
Riigikohus vastas: „Põhiseadusest ega rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras ei langetata.“
Niisiis, pärast riigikohtu otsust on reformioptimistidel vaba voli edasi uskuda, et nende tehtud muutused parandavad tulevaste pensionäride heaolu, ja reformipessimistidel uskuda, et need seda ei tee.
Kohus arvab, et tulevik võib tulla nii- või naasugune: „Seda, et pensionireform toob kaasa kõige negatiivsemate prognooside rakendumise ja seeläbi vanadusabi põhiõiguse rikkumise, ei saa olevate andmete alusel pidada nii tõenäoliseks, et see õigustaks parlamendi avara otsustusruumi tingimustes seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist abstraktses normikontrollis.“
