Paraolümpia näitab, milleks inimene on võimeline
Paraolümpialiikumise alguseks võib lugeda 1948. aastat, kui natsi-Saksamaalt põgenenud Ludwig Guttmann korraldas vigastatud II Maailmasõja veteranidele spordiürituse Stoke Mendeville´i haiglas. Esimesed ametlikud paraolümpiamärngud toimusid 1960. aastal Roomas ja sellest ajast alates on neid peetud samal ajal olümpiamängudega.
Võib öelda, et eelmised paraolümpiamängud 2012. aastal Londonis andsid sellele liikumisele uue hingamise, sest tegemist oli senistest suurimate ja edukaimate paraolümpiamängudega. Publiku huvi ei jäänud Londonis alla klassikalisele olümpiale. Selles oli oma osa väga edukal Londoni olümpial, mille publikumenu kandus üle ka paraolümpiale. See omakorda viis oluliselt laiemalt kohale arusaama, milline pingutus ja ime on erivajadustega inimeste tippsport.
Paraolümpia on maailmaklassi spordiüritus, mis suunab tähelepanu sellele, milleks inimesed võimelised on, mitte sellele, milleks nad erivajaduste tõttu võimelised ei ole. Seega on tegemist täielikult positiivse agendaga.
Londoni paraolümpia oli uus algus ka erivajadustega inimeste spordi teadvustamisele ja mõistmisele kogu maailmas. See oli ajahetk, millel oli võim muuta valdkonna tulevikku. Nüüdsed Rio paraolümpiamängud peavad seda tõusulainet edasi kandma. See on oluline ka hoiakute ja suhtumiste muutumisele ühiskonnas erivajadustega inimeste suhtes. Selles osas pole me kaugeltki veel kohal ning hoiakute muutumine peab jätkuma.
Ja paraolümpialiikumine aitab sellele kaasa. Kahtlemata on sportlikud saavutused Rio paraolümpial kõrgemad, kui need olid Londonis. Rios osaleb rohkem sportlasi rohkematest riikidest, kes võistlevad kõrgemal tasemel kui kunagi varem. Seega tippspordi mõttes on areng vaieldamatu. Loodetavasti kandub see spordiväljakutelt välja ka laiemaks suhtumise muutuseks. Paraolümpialiikumise puhul väljendub see näiteks ajakirjanduse huvis ja ettevõtjate valmisolekus panna õlg alla. Tokyo 2020 ettevalmistus on juba näitamas, et tulevad mängud, mille korraldajad hindavad paraolümpiat kõrgelt. Keskenduda tuleb aga ka talviste paraolümpiate atraktiivsuse ja sisukuse kasvule. Siis võib kindlalt öelda, et paraolümpialiikumise uus tase on kindlustatud.
Erivajadustega inimeste tippspordi kõrval on aga äärmiselt oluline, et igal puude või erivajadusega inimesel oleks õigus ja võimalus sporti teha. Ei ole vaid nii, et erivajadusega sporti tegev inimene ongi paraolümpialane. Erivajadustega inimestel peavad olema samasugused võimalused sportimiseks kui kõigil teistel. Seega on paraolümpialiikumise üks olulisi eesmärke, et harrastussport oleks ka erivajadustega inimeste seas sama laialt levinud, kui kõigi teiste seas. Ja sellele saab kogu ühiskond olulisel määral kaasa aidata.
