Pärmina paisuv PR
Olen töötanud ajakirjanikuna ja lühemalt proovinud kätt ka PR-alal ning minu jaoks oli äratundmist pakkuvaid momente mõlema jutus. Tegelik mureküsimus on hoopis muu – ajakirjanduse ja suhtekorralduse jõudude vahekord. Ja jõudude vahekord on üha enam libisemas ajakirjanduse kahjuks.
Mainekujundajate read üha täienevad, ajakirjanike read aina hõrenevad. The Economist kirjutas kolme nädala eest, et USA-s on ajakirjanike ja PR-spetside suhe 1 : 6. Pole käepärast Eesti samalaadseid koondarve, kuid aastatel 1999–2000 olid ministeeriumide pressiesindajad üsna üksildased tegelased. Näiteks haridusministeeriumil oligi toona, Tallinnast Tartusse kolimise eel ainult üks teavitaja. Ja nõnda oli see mitmel pool mujalgi. Nüüd tegutsevad ministeeriumides pressiesindajate kõrval kõikvõimalikud muud sama töö tegijad: avalike suhete nõunikud, kommunikatsioonikonsultandid, muidugi mõista avalike suhete osakondade juhid ja nõnda edasi. Omad teavitajad on veel nende ministeeriumide allasutustel. Ministril on võimalik oma sõnumeid väljastada ka poliitiliste nõunike või siis erakonna meediatiimi kaudu – needki on sel sajandil tublisti kasvanud.
Üheksa korda spämmi…
Eesti ajakirjanik reisib üha rohkem PR-raha eest. Meediaväljaannete enda makstud välislähetused on kriisi mõjul üsna tugevalt kokku tõmbunud. Ajakirjanike Brüsseli-lähetusi ja Afganistani saatmisi mõne asutuse PR-eelarve kulul (olgu maksjaks kas kaitseministeerium, NATO või Euroopa Parlament) leidub aga endiselt suures valikus. Halvenemas on jõudude vahekord ka palgarindel. Ajakirjanduses on palgad sisuliselt stagneerunud. Laias laastus aga võib öelda, et suvaline noor PR-tegija teenib sama palju kui kogenud ajakirjanik. Eelmisel suvel, kui üks ministeerium otsis PR-töötajat, pani kuulutusse kirja pandud summa nii mõnegi ajakirjaniku õhku ahmima.
Mis on selle tagajärg? Suurem seltskond toodab rohkem teateid, arvamuslugusid ja kõnesid ning üritusi ja paratamatult saab sellise mahu oskuslikul tarvitamisel teatud eelise. Võimalikud vastuargumendid, mida samal tasemel ei võimendata, kaovad aga unustusse. Kas kogu valitsuse enesekiitus keset suurenevat tööpuudust ja tinaloodis langevat majandust oleks olnud võimalik ilma nõunike ja suhtekorraldajate paisutatud armeeta? Sellisel tasemel ilmselt mitte.
Arvestades aga jõudude vahekorda, on ajakirjandust suudetud koolutada siiski suhteliselt vähe. Miks? Selle pärast, et PR-valdkonna üksikvõitleja väljaõpe ja motivatsioon pole alati kaugeltki sel tasemel, nagu nende ametinimetuse põhjal võiks arvata. Millele loodab suhtekorraldaja, kes lähetatud artiklile ei viitsi korralikku pealkirja välja mõelda? Millist mõju püüab saavutada PR-töötaja, kes oma nime asemel kirjutab pressiteate alla „Raepress”? Praegu vajab Eesti pigem tugevamat ajakir-jandust kui paremat PR-i.
