Suure vene kirjaniku tähelepanek on paslik lähtekoht analüüsimaks majanduskriisi mõju Eestile.

Pea kogu viimase viieteist aasta jooksul on Eesti lõiganud kasu ja pälvinud rahvusvahelise üldsuse kiitust majanduse radikaalse liberaliseerimise eest. See tähendas – nii Eestis kui ka mujal – poliitikat, kus riigi roll majan­dus­elus vähenes, ärimeest pühitseti kui ajastu kangelast ning kapital (ja vähemal määral tööjõud) voolas kiirelt ja üha vähemate piiranguteta sinna, kus oodatav kasu oli suurem.

Valitsuspoolsete piirangute kõrvaldamine ja kapitali sissevool panid Eesti majanduse dramaatiliselt kasvama – seda senikaua, kuni kasvas maailmamajandus. Domineeris arvamus, et kõigi jaoks on parem, kui riigi arengusuuna näitab kätte pigem majandus kui poliitika. Ja enamik eestlasi uskus, et nende valitud suund – mida regulaarselt kiitsid Wall Street Journal ja teisedki – pole mitte ainult parim kõigist võimalustest, vaid ongi ainuvõimalik.

Aga rahvusvahelise finants- ja majanduskriisi puhkemisel – kriisi, mille vallandas veelgi lõdvema järelevalvega pankade ja investeerimisfirmade käitumine USA-s ning väiksemas ulatuses ka teistes tähtsates majandustes – kukkus see kaardimaja kokku nagu kõik usaldusmängud. Pangad ei usaldanud enam teisi panku, üksikisikud ei näinud enam oma pääseteed ainult majanduses. Riigid, mis sageli asusid küll kaugel kriisi allikast, kuid said sellest põhjalikult mõjutusi, pidid eneselt küsima, mida nad võivad oodata, ja veelgi enam, kuidas nad peaksid käituma selles Heas Uues Ilmas, mida nad polnud mitte niivõrd leiutanud kuivõrd kriitikalagedalt vastu võtnud.

Mahasalgamise faas

Enamik kommentaaridest Eestis nagu ka USA-s ja teistes läänerii­kides keskendub jätkuvalt aktsia­hindade liikumisele, kinnisvaramüügi näitajatele ja teistele majandustrendidele. See on klassikaline mahasalgamise näide, mille eelduseks on usk: kõik läheb või peabki minema tagasi sinna, kus oldi. Paraku jätab selline lähenemine kahe silma vahele ka kriisi vahetud ja pikaajalised tagajärjed, mis Eesti-sugustes riikides on palju sügavamad, kui enamik inimesi praegu arvab.

Tähelepanu väärivad kolm järelmit. Esiteks on rahvusvahelises kogukonnas kadunud enesekindel veendumus, et arvestades kapitalismi tugevust, pole riigile palju ruumi vaja. See muutus mõtlemises piirab Eesti võimalusi „turustada” ennast niisugusel viisil nagu seni. Enamgi veel: teised riigid võivad senisest rohkem seada küsimärgi alla selle, mille peal  Tallinn on väljas olnud.

Praegune kriis on näidanud, kui puudulik – kui mitte katastroofiline – on toormarksistlik eeldus, et majandus on kõik ja poliitika on probleem. On alanud korrektsoon: üha rohkem inimesi tunnistab, et riik on oluline – ja mitte pelgalt institutsioonina, mis kehtestab reegleid majandustegevuse jaoks, vaid ka viimase lootuse ja toe pakkujana inimestele, keda on laastanud majandustorm, millest nad olid eeldanud kasu saamist.

Teiseks, rahvusvaheline kriis tõstab esile midagi, mille eestlased eelistasid unustada: nad on ülemaailmsel turul väga väikesed tegijad. See muudab Eesti väga kergesti mõjutatavaks ning  vähem suutlikuks vastu panema. Niikaua kui kõik tõusis, võisid eestlased sarnaselt kõigi teistega sellist reaalsust ignoreerida. Aga nüüd sellest enam kõrvale vaadata ei saa. Ja see tekitab segadust poliitiliste jõudude vahekorras ning Eesti ja tema välispartnerite vahel. Nende kokkulepete üm­berseadmine ei saa olema ei kiire ega kerge, sõltumata sellest, kui kiiresti suurriikide aktsiaturud taastuvad.

Suured sotsiaalprobleemid

Ja kolmandaks on majanduskriis nagu võimas röntgeniaparaat paljastanud kõikides maailma riikides mõningad ühiskondlikud probleemid. Eesti pole siin erand, aga siinsed sotsiaalsed probleemid on teatud mõttes raskemad kui paljudel teistel riikidel: rahvastik vananeb, ent sellega kaasnevate kulude katmiseks puudub adekvaatne maksusüsteem; pole leitud Eesti Nokiat, millest inimesed saaksid kasu; ning on samahästi kui kindel, et Eesti idanaaber püüab ära kasutada sotsiaalseid ja etnilisi pin­geid, et Eestit nõrgendada. Kindel on seegi, et pea igasugune Eesti vastus sellele põrkub lääne partnerite vastuseisule, sest satub Venemaaga suhete „taaskäivitamise” teele.

Koos osutuvad need kolm proovikivi hirmuäratavamaks kui paljud väidetavalt pakilised, kuid väiksemad probleemid, millele paljud inimesed praegu keskenduvad. On väljaspool kahtlust, et Eesti ja eestlased suudavad nendega hakkama saada. Aga vaid juhul, kui nad on ausad iseenda vastu, tunnistades, kui tõsised on need proovikivid, ja kui nad soovivad leida uusi suundi, selle asemel et eeldada, nagu võiks peagi naasta business as usual’i juurde. Kahjuks pole see võimalik.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena