Eesti ettevõtjad kurdavad, et tavalist tööinimest pole kuskilt võtta. Selle üks põhjuseid on aastaid valitsenud gümnaasiumi-ülikooli teekonna kultus. Peetakse normiks, et kasvõi nui neljaks tuleb gümnaasiumiharidus kätte saada ja sealt edasi kindlasti ülikooli minna.

Seda isegi siis, kui noorel pole aimugi, mida ta soovib oma eluga peale hakata – vanemate surve ja soov sõprade-tuttavatega samastuda viivad tihti õppima eriala, mis tegelikult ei paku huvi või ei anna tööturul erilisi võimalusi. Peaasi et saaks diplomi.

On ju vägev kolme-nelja aasta pärast postitada Facebooki foto oma bakalaureuseõpingute lõpuaktuselt, nägu naerul, lilled süles, ümbritsetuna uhkusest pakatavatest pereliikmetest, ja saada pildi alla tunnustavaid kommentaare: „Sa oled nii tubli!” Kas sellest diplomist on ka reaalset kasu, ei mõtle tihtipeale keegi.

Pole harvad juhtumid, kus mitu aastat ülikoolipinki nühkinud noored avastavad end lõpuks töötamas hoopis teisel erialal, ametis, mis tegelikult ei nõua kõrgharidust. Või veelgi hullem, leidmata kodumaal meelepärast ja tasuvat tööd avastatakse end kuskil Euroopas või Austraalia farmis rassimas.

Arvestades, et haridus on meil tasuta, on tegemist selge raiskamisega. Tühjade valikute tegemise vältimiseks oleks mõistlik pidada gümnaasiumi ja ülikooli vahel aastane paus. Tegelikult võiks see suisa kohustuslik olla.


Avalehele
78 Kommentaari
Loe veel: