Peeter Vihalemm: Kas avalik arvamus on meedia või küsitlus?
Mitmes Eesti Päevalehes ja Postimehes avaldatud kirjutises (eeskätt Rein Raua „Back in the USSR”, EPL 29.10) on rahulolematus jõudnud pessimismi ja lootusetuseni.
Samal ajal kinnitas peaminister Andrus Ansip üleeilses Eesti Päevalehes, et eurobaromeetri uuringute järgi usaldavad eestlased oma valitsust. Kriitilisi arvamusliidreid ei saa tõsiselt võtta, nad ei esinda kogu ühiskonna arvamust.
Aga mis näitab avaliku arvamuse seisundit? Mida arvata poliitilise avaliku arvamuse praegusest seisust? Mis näitab seda täpsemini, kas suhteliselt positiivsed küsitlustulemused või ajakirjanduses üha sagedamini avalduv rahulolematus Reformierakonnaga?
Avalik arvamus on ühiskonnas laialdaselt levinud arusaamine ja suhtumine, domineeriv häälestatus. Kõige täielikumalt kajastavad seda kogu elanikkonda haaravad esinduslikud küsitlused. Samal ajal on see ainult üks tasand, mis jätab varju sügavamad tähendused ja erimeelsuse põhjused. Täielikuma ja mitmekülgsema pildi saamiseks on vaja arvesse võtta mõlemaid, nii küsitlusi kui ajakirjanduses ilmunud arvamusavaldusi. Mõlemad annavad tunnistust meie poliitilise avaliku arvamuse tugevast polariseerumisest.
Suur inerts
Valitsuskoalitsiooni ja opositsioonierakondade toetus on aasta algusest saadik olnud tasavägine, enamasti mõningase ülekaaluga opositsiooni kasuks. Samal ajal ei näita uuringud valitseva Reformierakonna toetuse olulist vähenemist (oktoobrikuine reiting endiselt üle 30%). See paneb üha enam küsima Andrus Kiviräha kombel: „Kes on ikkagi need inimesed, kes Reformierakonda kõige kiuste toetavad?” (EPL 27.10)
Suur osa toetajaid identifitseerib end oletatavasti võimulolijatega, näeb Reformierakonnas oma huvide väljendajat ja on küllalt tuim kriitililiste arvamuste suhtes. Oluline on vaid oma praeguse soodsa positsiooni säilitamine. Suur osa on neid, kes tahavad rahulikku elu ja stabiilsust, kes kardavad muutusi ja on ära hirmutatud juttudega vasakpöördest.
Üksnes reitingud ütlevad vähe, kui me ei tea, mis selle taga on. Poliitikute tegevuse tähendust ja tõlgendust näitavad ajakirjanduses avaldatud arvamused palju rohkem kui reitingud. Miks reitingud püsivad paigal, samal ajal kui ajakirjanduse tormiliste arutelude temperatuur tõuseb?
Meedia reageerib iga päev toimuvale kiiresti. Ja meedia võimendab iseennast. Arvamusavaldused ajakirjanduses ja reitingud ei ole üksüheses seoses ega arene ühesuguses ajaskaalas. Küsitlused hõlmavad ka neid, kes on kaugel nii poliitikast kui ka meediast, kes elavad oma igapäevaelu.
Avaliku arvamuse inerts on suur. Eesti jõud ja nõrkus on, et toimuvale ei reageerita kuumavereliselt. Kui aga stabiilses arvamuspildis toimub selge pööre, annab see tunnistust sügavatest muutustest. Ootame huviga järgmisi küsitlusi.
Rein Raua artiklist „Back in the USSR” (29.10)
- Silvergate’i skandaaliga on Eesti taassisenenud postsovetlikku ruumi.
- Kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suurelt jaolt veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad?
