PIRET TALI: Laulva revolutsiooni lapsed, vol 2
Kui keegi võitleb end muuladena oimetuks ajanud ja lõhki laenanud kapitalismiohvrite eest, siis on need sünniaastatega 1980, 1983 ja 1985 prussakovlased. Nad pargivad linnamaasturi asemele lillepoti ja saavad peaaegu peksa, sest “keegi peab ju tööd ka tegema”, nagu ütleb maasturi omanik. Nagu olekski see edukus ja läbilöögivõime.
Enamik prussakovlaste, 1980-ndate algul sündinute kaasaegseid on pigem kõrge saavutusvajadusega hall töömesilaste mass, kes “teeb karjääri” või orjab täies usus ja andumuses mõnd suurorganisatsiooni. Nemad mäletavad isamaa viletsuse aega, on eelkõige materialistid ja 1995. aastal defineeritud pintsaklipslaste põlvkonna viimaste hingetõmmete eriti küünilised esindajad. Kodanikujulgust vilksatab selles põlvkonnas harva – kui, siis palgaläbirääkimistel. Murdumislood à la Sass Henno “Elu algab täna” on enamikus ju alles kirjutamata.
Uue Eesti eliit
Mis saab aga siis, kui avalikkuse ette astuvad täiel jõul 1988. aastast ilmavalgust näinud kodanikud, kellele ainus kodanikuvabadus pole vabadus tarbida? Praegused 16- ja 17-aastased.
Nad on pärit ajast, kui naised polnud veel iibepidurid ja pidasid isamaaliseks kohuseks elada isaisade talus, sünnitada kolm last, isamaalaulud huulil ja rahvariideseelik seljas. Laulva revolutsiooni laste põlvkonna sirgumise järgi on klassitube ning lasteaedu suuremaks tehtud ning nende kasvades suletud. Nad tajuvad oma jõudu. Nende gümnaasiumi jõudmisel on hingevärinaga silma peal peetud.
Nemad ongi uue Eesti eliit. Puhas ja sinivereline vaba riigi kodanikkond – eliit, kelleks nad end sotsioloogiliste uuringute järgi ka peavad. Ehkki pole veel jalgagi tööturule saanud. Nende jaoks on küüditamine ja kommunistid tüütu seik ajaloost. Nad ei mäleta, et Eestis oli aeg, mil banaane ei müüdud. Neil on olnud kogu aeg arvuti, nad on oma tehnikapuudega vanemate IT-mehed.
Neil pole “nõukaaja” inimeste alaväärsuskompleksi kehva keeleoskuse, halva hariduse ega puudulike lauakommete pärast. Nad on õppinud aastase vahetusõpilasena, tasunud arveid eurodes, dollarites ja naeltes, kuid ei tea midagi rubladest. Nad on maailmakodanikud. Nende isade käest ei tohi küsida, kuidas nad teenisid oma esimese miljoni, ja emade käest, millal nad tegid oma esimese rasvaimu või näo ringlõikuse.
Aga milleks üldse küsida? Vanemad on ju kogu aeg tööl, trennis või ärireisil, kuid nad on valmis seda aega rahaliselt kompenseerima. Poes ja reisibüroos. LCD-teleri ja mopeediga.
Tundub, et mingi järellainetusena on 1960-ndate ideaalid nüüd murdnud ka laulva revolutsiooni lastesse. Nad kasvatavad juuksed pikaks ja iga kolmas käib ringi, kitarr seljas. Nad tõmbavad kanepit ja kuulavad Hendrixit. Nad hängivad new age’i kauplustes, tõmbavad vesipiipu. Nad on rohelised – võitlevad karusnahast kasukate ja ületarbimise vastu ning naftaste luikede eest. Sõidavad ühissõidukitega, ehkki terve lapsepõlve on neid veetud autoga. Need tüdrukud ei kanna kontsi ega ole kostüümibeibed. Nad ei taha olla igavesti noored ja edukad nagu nende emad. Ka “ilusad“ mitte. Nad laseksid end ennem rattale tõmmata kui cheerleader’ite hulka vedada. Nende iPod’id on täis kummalist muusikat, nägu rõngastatud ja soenguga võib vanaema surnuks ehmatada.
Ükski tõde pole absoluutne
Selle põlvkonna elustiili järgi huvigruppideks lõigustumine on märkimisväärselt suur. Elustiil on nende jaoks kõik, olgu see lumelaud või punk. Sellega vastanduvad nad karjäärile, mida perekond neile sünnist saadik on kavandanud. Eliitlasteaiast kuni eliitkoolini.
Nende vanemad loevad meeleheitlikult raamatuid indigolastest, milles rõhutatakse nende erakordust ning vajadust suhtuda neisse eriliselt nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil. Sest nad sündivat juba siia ilma kindla teadmisega, kes nad on.
Nad ei jäta ühtki küsimust ega vastulauset ütlemata, sest autoriteedil, vanusel ega luterlikult maailmakorraldusel pole neile mingit tähtsust. Lapsepõlvest peale on nad pidanud üksteisega millegi pärast konkureerima. Kuid täiskasvanuks saades avastavad nad, et ruumid on täis. Seal lösutavad ees kauboikapitalismi pioneerid.
Kahtlaselt tänapäevaselt kõlab laulva revolutsiooni laste jaoks ka “Tartu sügise” 1978. aasta põlvkondlik enesemääratlus: “Kui me pärale jõudsime, oli kultuurimaja juba suletud ja saalis polnud enam kohti. Need olid spetsialiste täis, noil oli kaasas hea ettevalmistus, mida meil polnud enam kuskil läbi elada. Nii me ei hakanudki proovima. Ja läksime kohvikusse.” Ka selles on pinnast revolutsiooniks.
