----

Tegu oli õnneliku õnnetusega, sest hukkunuid ega vigastatuid ei olnud.

Kõik õnnetused ei pruugi aga nii õnnelikult lõppeda. Järgnevalt tahaksin küsida ühe sellenädalasse õnnetusse otseselt mittepuutuva küsimuse: mis on kõige levinum komponent, millest NATO vägede vastu võitlevad Afganistani sissid valmistavad isetehtud lõhkekehi?

See on ammooniumnitraat ehk tavaline lämmastikväetis, mida riik saab suuresti arengu-abi korras oma põllumajanduse edendamiseks. Teatud tingimustel võib väetisest saada tappev lõhkeaine.

Edasi räägiksin ühest ammusest suurõnnetusest, mida vaevalt keegi mäletab või teab. See toimus 18. veebruaril 2004. aastal Iraanis. Kokku põrkasid kaks rongi, millest ühes oli kuus naftatsisterni, seitse vagunit lämmastikväetist ja 18 vagunit väävlit ning teises 48 vagunit bensiini ja masuuti. Kokkupõrge põhjustas võimsa plahvatuse, mille tagajärjel purunesid hooned viies külas ja hukkus üle 300 inimese. Tekkinud lööklaine võimsusest annab kujuka pildi fakt, et akna-klaasid purunesid kuni kümne kilomeetri kaugusel plahvatuse epitsentrist.

Mitme tule- ja plahvatusohtliku aine koosmõjul tekkis doomino- ehk kumulatiivne efekt. Siit ei ole raske järeldada, et ammooniumnitraat ja naftasaadused üheskoos on mitu korda ohtlikumad kui neist kumbki eraldi võetuna.

Ma ei arva, et Eesti Raudtee kordaks oma Iraani kolleegide viga ning paigutaks vedelkütuseid ja lämmastikväetist samasse rongikoosseisu. Paraku on siinsamas Tallinna lähiümbruses koht – Muuga sadam –, kus naftasaadusi ja ammooniumnitraati käideldakse koos samal territooriumil.

„Muretseda pole põhjust”

Käideldava ammooniumnitraadi kogused on väga suured. Neli kuppelladu mahutavad igaüks kuni 18 000 tonni väetist. Eksperdid hindavad ühes laos paikneva ammooniumnitraadi maksimumkoguse plahvatuse võimsuse võrdeliseks 6000 kuni 9000 tonni trotüüliekvivalendi plahvatusega. Meenutagem, et Hiroshima linnale heidetud tuumapommi võimsus oli võrdne umbes 10 000 tonni ehk 10 kilotonni trotüüliekvivalendiga.    

Läheduses asuvate Muuga, Kelvingi, Tammneeme ja Randvere küla elanikele ei oleks sisuliselt tähtis, kas tegu on poole või kahe kolmandiku Hiroshimale heidetud aatomipommiga ekvivalentse plahvatusega. Neile oleks see igal juhul saatuslik.

Probleemi tuum seisneb selles, et naftasaadused ja väetiseterminalid eraldiseisvana võib ju kuulutada ohutuks, kuid nende tegelikku ohutust saab hinnata ainult ühtse tervikuna.

Muretseda on seda enam põhjust, et kõigest viis aastat tagasi, 26. märtsil 2006. aastal leidis Muuga sadama väetiseterminalis aset ohtlik tulekahju, kui süttisid ammooniumnitraadi sorteerimiseks mõeldud väetiseelevaatori lindid. Päästeamet kuulutas tookord välja 3. astme kõrgendatud valmisoleku ja tegi suuri jõupingutusi tulekahju kustutamiseks.

Selle õnnetuse kohta ütles toonane Põhja-Eesti päästekeskuse direktor Raik Saart kujukalt, et õnneks oli vanajumal taas kord eestlane.  

Pärast seda on Muuga sadama probleeme käsitletud mitmes artiklis, „Pealtnägija” on teinud saateid, omavalitsusjuhid ja kodanikuühendused on koostanud kirju ja pöördumisi ameti-isikute poole, kuid midagi pole juhtunud. Vastutavad ametimehed on lasknud alluvatel koostada formaal-bürokraatlikke vastuseid, mille sisuks on: kodanikud, muretseda pole põhjust.

Ma ei tea, milline võiks olla Muuga sadamas toimuva või-maliku õnnetuse tõenäosus. Nii nagu ainult astroloog või hiromant suudaks ennustada sõjalise konflikti võimalikkust või või-matust Eesti territooriumil pikemas perspektiivis, ei ole ka säärase suurõnnetuse toimumise tõenäosuse kohta võimalik esitada pädevat hinnangut. Samal ajal võib aga rahuliku südamega astroloogia või hiromantia valdkonda klassifitseerida väite, nagu oleks eri ohtlike ainete doomino- või kumulatiivefektil rajanev suurplahvatus Muuga sadamas absoluutselt võimatu.

Mõningaid ohte ja riske ei ole Eestis mõistlik hinnata nende realiseerumise tõenäolisuse järgi, vaid selle põhjal, missugused on nende realiseerumise taga-järjed meie väikesele ühiskonnale. Võimalik suurõnnetus Muuga sadamas kuulub kahtlemata sellese kategooriasse.

Või siis seisnebki meie rahvuslik ohtude ja riskide vältimise strateegia heale õnnele lootmises? Õnnetus ei hüüa tulles, kuid ei tasu ka liigse riskimisega õnne lõputult proovile panna.

2006. aastal lõpetas Paldiski Sadamate AS ammooniumnitraadi käitlemise Paldiski Põhjasadamas. See näide tõestab, et vastutustundlikud lahendused on võimalikud. Tegelikult on ka Muuga sadama puhul ainult üks lahendus – ammooniumnitraadi käitlemine tuleb seal lõpetada ning viia üle kohta, kus see on tihedast inimasustusest eemal ja naftasaadustest eraldi.