Leo Kunnas Foto: Ilmar Saabas

Ei ole ressursse. See on põhiline väide, mida Eesti ametiisikud on kasutanud, et õigustada tegematajätmisi riigikaitses. Pole raha hankimiseks ega ehitamiseks, mistõttu ei saa soetada tanke, välja ehitada uut väeosa Jägalas või teha muud vajalikku. Ressursipuudusest on saanud mantra, viimases riigikaitse arengukavas esitatud nn jõukohase riigikaitse doktriini peamine õigustus.

Olen nõus, et kahest ressursist on meil tõesti puudu – mõistusest ja tahtest. Tahtest meie geopoliitilisse konteksti sobiva riigikaitse ülesehitamiseks ja mõistusest selle elluviimiseks. Kuidas on võimalik, et Soome, kes pole sõjalisele riigikaitsele kulutanud kunagi üle 1,3% sisemajanduse kogutoodangust (pärast kaitsekulude vähendamist isegi kõigest 1,2%), on suutnud üles ehitada 230 000 inimesest koosneva sõjaaja kaitseväe? Umbes 60 hävituslennukit, hiljuti uuendatud keskmaa õhutõrje, miiniveeskamise võime, rannakaitse kaldal ja laevadel paiknevate raketikompleksidega, kaks tankibrigaadi, hulk jalaväebrigaade, Euroopas Venemaa järel võimsuselt teine suurtükivägi – need on ainult mõned Soome sõjalise riigikaitse saavutused.

« Avalehele 239 Kommentaari