Marika Tuus-Laul oma Otepää kodus Foto: Karli Saul

Seega võis 90-ndate algul apteeki omada vaid Tartu Ülikoolis vastava õppekava läbinud rohuteadlane. Siis aga, reformierakondlase Toomas Vilosiuse sotsiaalministriks oleku ajal, tehti apteegist samasugune pood nagu näiteks vorstikauplus. Apteegi omanikuks võis saada kes iganes, rohuteadlase diplomi nõue kadus. Ravimiabist tehti tulus äri, milleks kasutati kavalaid nippe.

Apteegis ei saa kehtida vabaturu reeglid

Peale omandipiirangute vabaks laskmist hakkasid hulgimüüjad ja ravimitootjad apteeke enda kätte haarama ning koonduma suurteks kettideks. Nende peamiseks eesmärgiks sai müüa, müüa ja müüa! Reklaamid, kampaaniad. Võta kolm, maksad kahe eest! Ent, kas tahame siis inimest ravimitega surnuks sööta?

Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Ain Raal on öelnud, et apteegi kui tervishoiuasutuse eesmärk, erineval poest, ei tohi olla võimalikult palju müüa, vaid hoopis ratsionaalse ravimikasutamise propageerimine. Seda sellepärast, et hirmuäratavalt palju inimesi maailmas sureb ravimite valesti tarvitamise tõttu. Aga meil räägitakse juba tõsimeeli ravimite müüki paiskamisest poodidesse ja bensiinijaamadesse.

Ärimeeste apteekide müügiboonused on kahjulikud ka siis, kui hakatakse pakkuma midagi, mida inimene ei vaja, sest apteekril on vaja täita müügiplaani. Rohupoodide allutamine räigelt ärireeglitele tõi kaasa selle, et kasusaamise eesmärgil hakati uusi apteeke rajama suurte linnade magusatele pindadele- äritänavatele ja kaubanduskeskustesse, kus neid vahel lausa mitu kõrvuti on. Riiulid šampoone ja kreeme täis, aga vajalikku retseptiravimit tuleb sageli ette tellida. Uusi apteegitaolisi poode tuli juurde nagu seeni peale vihma. See tõi aga kaasa, et väikestes maakohtades hakkasid apteegid kaduma, sest apteegikett sai oma tulu kätte linnades.

Asukohapiirangud

Midagi tuli ette võtta. 2005. aastal panime minu algatusel seadusesse sisse asukohapiirangu, et linnades ei tohi uut apteeki rajada olemasolevast ligemale kui kilomeeter. Samuti kehtestasime põhimõtte, et uuel apteegil oleks vähemalt 3000 potentsiaalset klienti. Seda sellepärast, et takistada apteekide kuhjumist linnadesse.

Ärimehed nimetasid seda turu solkimiseks. Konkurentsiamet hurjutas ja teeb seda tänaseni, et me piirame ettevõtlusvabadust. Olen korduvalt toonitanud, et apteekide puhul puuduvad vaba ettevõtluse tunnused, sest ravimi hind ei kujune konkurentsis, vaid riik reguleerib seda otsast lõpuni. Vastasel korral ei oleks me võimelised ainsatki retseptiravimit ostma selle kõrge hinna tõttu.

Isegi vabamüügi rohtude juurdehindlusele on riik konkreetsed piirid pannud. Seadus reguleerib sedagi, et apteeker peab kliendile pakkuma ravimit selle toimeaine piires, mis retseptil kirjas ja alustama odavaimast. Apteek peab inimestelt vastu võtma vanu ravimeid ning regulatsioone on teisigi. Euroopas pole ainsatki riiki, kes seda valdkonda ei reguleeriks. Asutamis,- omandi,- hinna-, kettidesse koondumise jt. piirangud on tavalised. Kordan veel, et ettevõtlusvabadus pole ühiskonna ülim ja ainus väärtus, kui kaalul on inimese elu ja tervis.

Seda tuletan meelde nendele poliitikutele, kes praegu suures tuhinas ravimiärimeeste ja oligarhide huvisid silmas pidades, tahavad mingil põhjusel kõik positiivse, mis apteegivaldkonnas oleme saavutanud, jälle tagasi pöörata.

Miks jälle tagasi minna?

Peale aastakümneid kestnud vaidlusi suutsid kõik riigikogu erakonnad 2015.a. vastu võtta seaduse, et apteegi omanik peab alates 01. aprillist 2020. olema selleks väljaõppinud rohuteadlane ehk proviisor. Sellepärast, et proviisorist omanikul, kes ühtlasi ka esmatasandi tervishoiutöötaja, on suurem vastutus elanikkonna tervise kaitsel ja patsiendi nõustamisel. Ketiapteegi proviisor ei ole oma otsustes vaba, ta on omaniku surve all ja peab teenima ettevõtte ärihuve.

Olgu teadmiseks, et ketiapteeki tööle asunud proviisor suunatakse esmalt mitmele eriastmelisele müügikoolitusele. Kes müüb rohkem, sellel on ka parem palk. Apteegis töötab sageli ka klienditeenindajad, kes ei tohi müüa ravimeid, küll aga toidulisandeid ja kõike muud pudi-padi. Sageli ongi nendel kõige kõrgem palk. Peaasi, et suudab kaupa peale suruda.

Staažikas proviisor rääkis meile, kuivõrd survestatud on äriapteegi proviisorid. Olete isegi märganud, et apteeki sisenedes kuulete uksel kõlli. Hiljem loetakse kokku, mitu patsienti nendest sooritas ostu ja mitu mitte. Selle kohta peab apteegi juhataja kuu lõpus aru andma. Mõistagi sõltubki palk, kuivõrd osav sa oled, et mõni vabamüügitoote maha sokutamisel.

Eelistatakse ikka omasid

Seadustasime ka selle, et üldapteeki ei tohi alates aprillist pidada enam ravimite hulgimüüja, ravimite tootja ega nendega seotud isik. Nimelt on siia sisse kodeeritud vastuolu. Hulgimüüjal ja tootjal, kes on apteegi omanik, on ju kasulik turustada enda pakutavaid ravimeid ja mitte kaasata sinna teisi hulgimüüjaid. Nii ongi apteekides teatud riiulid silmapaistval kohal, kus pakutakse teatud tootja kaupa, sest tootja maksab selle eest apteegile. Proviisori palk sõltub väljapanekust. See pole ju ostja huvides!

Ravimiseaduse muudatusi kaalusime kaua, mitmesuguseid ümarlaudu, komisjoni istungeid, arutelusid oli arvukamalt, kui ühegi teise seaduse puhul. Üleminekuajaks seadsime 5 aastat.

Ent selle igati mõistliku reformiga pole ärimehed tänaseni suutnud leppida. Püütakse just neid poliitikuid ja erakondi, keda tol korral riigikogus ei olnud. Ma ei oska öelda, mis mõjutab osasid poliitikuid igal tingimusel ravimiärimeeste huvides tegutsedes reformi tagasi pöörama teist osapoolt ära kuulamata. Kuid nähes, kui salamisi ja sihikindlalt nad eesmärgi nimel tegutsevad, eirates nii ministrit kui selle teemaga aastaid tegelenud sotsiaalministeeriumi spetsialiste, ravimiametit jt., on viimane aeg vahele sekkuda. Pealegi, mis mulje jääb, kui reformi tagasipööramise eestvedajaks on ühe võimuerakonna peasekretär?

Koletu hirmutamine

Oi, milliste võtetega ähvardatakse ja hirmutatakse inimesi: kui te ärimehi ei kuula, kaovad apteegid ja jääte ravimiteta ning et hinnad tõusevad lakke. See kõik on vale, sest hinnad kehtestab riik ja apteegita ükski koht ei jääks, kinnitavad proviisorid üksmeelselt.

Pealegi, esimeseks veebruariks on pilt selge, sest selleks ajaks peavad uute apteekide asutajad esitama ravimiametile oma taotluse apteegi asutamisest ja vastavad dokumendid. Ketiapteegi paljud proviisorid on vägagi huvitatud oma apteegi tegemisest, aga nad ei julge seda oma tööandjale praegu välja öelda. Ka hulgimüüjatel on ju vaja kaupa kusagil müüa. Iseasi, kas apteeke peab just vaatekaugusel mitu olema.

Ärimehed hurjutavad, miks te ei koolita rohkem proviisoreid? Neid aga polegi vähe, hoopis apteeke on palju. Taasiseseisvumise algul oli näiteks Tallinnas 23, praegu aga 130 apteeki. Meid loetaksegi apteekide vabariigiks, sest näiteks soomlastel on apteek iga 6000 elaniku kohta, meil aga on apteek 2300 inimese jaoks. Ärimehed teeksid neid suuremates keskustes lõputult juurde. Ega ärimehi maakohad ju huvita, seal päästavad olukorda proviisorapteegid.

Ärimehed on proovinud kõiki vahendeid reformi peatamiseks. Nad püüdsid omandipiiranguid vaidlustada Euroopa Komisjonis, kuid seal lükati nende kaebus tagasi, sest proviisorapteekide süsteem on kõikjal Euroopas end õigustanud. Meie õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et apteekide tegevuspiirangud on igati õigustatud ja põhiseadusega kooskõlas. Ravimiamet on korduvalt kinnitanud, et seadus kuulub täitmisele. Aga patsient? Selle aasta mais tehtud elanikkonna küsitlusest selgus, et 77% inimestest arvab, et apteeker peaks olema oma tegevuses sõltumatu ravimite hulgimüüjate ärihuvidest. 96% leidis, et apteeker peab lähtuma esmalt patsiendi vajadustest. Patsient ei taha ju, et perearsti firma kuuluks välismaisele omanikule, miks me seda apteeki puhul peaks tahtma?

"Poliitkolumnist" on sari, kus võtavad laupäeviti sõna erakondade naisliikmed.