Presidendikandidaadid siirduvad tandrile
Tema oluliseks täienduseks peab ütlema, et see kolmik püsib koos „lohe silma" mudeli kohaselt: igaüks neist kolmest jõust saab kasvada kas üksi või teisega paaris ainult ülejäänu(te) arvel. Ülemäärane pime viha võib halvata loovuse ja kaalutluse, liigne improvisatsioonilust nõuab nii emotsionaalse pimestatuse kui ka ratsionaalse planeeringu kõrvalejättu, totaalne arvestus aga lülitab välja tunded ja mängumõnu.
Samas annab mingi(te) faktori(te) unarussejätt sõja saatuse ülejäänu(te) hooleks - mis on ülimalt riskantne. Emotsionaalne haaratus ning improvisatsioon üheskoos teevad sõjast teatri, improvisatsioon ja mõistus paaris teevad sõjast male ja mõistus koos võitlusvaimuga teevad sõjast spordi.
Et presidendikampaania kujutab endast ka propagandasõda, siis on näha, kuidas nende kategooriate alla mahuvad üksikud kandidaadid: Helme paatos ning improvisatsioonivalmidus teevad valimistest teatri, Kallas oma mõistuse ja paindlikkusega käsitab presidendiks saamist kui malemängu, oma igavat ratsionaalsust püüab emotsiooniga vürtsitada Jõks, muutes presidendi ameti sportlikuks saavutuseks.
XVIII sajandi ratsionalism tegi reaalteadustest metateaduse: ka sotsiaalseid ja humanitaarseid fenomene püüti tõlkida arvude ja valemite, eeskätt füüsika ja keemia mõistekeelde. Võtkem või Goethe „Wahlverwandschaften" ja ka „Faust", võtkem Heinrich von Kleisti teatriteooria... ja võtkem „hõõrdetegur" Carl von Clausewitzi sõjakunsti-õpetuses.
Hõõrdeteguriks peab Clausewitz kõikvõimalikke pisitõrkeid, juhuslikke takistusi, asjaolude ebasoodsat kokkulangust, kommunikatsioonihäireid, kooskõlastamatust... Seda näeme juba riigikogus, eriti selgesti Reformierakonna puhul. Nüüd on kõik võimuparteid leppinud sellega, et üksmeelt Toompeal ei saavutatagi ja tuleb oma kandidaadiga (või kandidaatidega) minna valijaskokku. See tähendab, et „hõõrdetegur" hakkab etendama peamist rolli ja tulemus muutub kalkuleerimatuks. Teatraalne Helme, malemängur Kallas ja sportlane Jõks võivad kõrvale jääda, olgugi nad erakondadel esimene valik.
Aastaid tagasi kaasati mind järjekordsete Tallinna merepäevade kujunduse küllalt arvukasse žüriisse. Võitis žürii esimehe Aini Härmi sõnutsi „maitselageduse tipp". Mispärast osutus valituks kujundusvariant, mille pärast kõigil hääletanuil tundus olevat pisut piinlikki? Aga sestap, et esimesele eelistusele kavandite seas sai igaüks anda 12 punkti, teisele 10, kolmandale 9 jne. Esimesed eelistused olid mõistagi erinevad, teise eelistuse koha pealt arvamused juba koondusid, aga kolmanda suhtes olid kõik enam-vähem ühte meelt ning neist raudsetest üheksatest summeeruski võiduskoor.
Kui nõndasamuti läheb valijaskogus, siis saame endale kindlasti kõige kehvema kandidaadi, kolmanda eelistuse. Muidugi on seal hääletussüsteem teistsugune, aga põhimõte jääb samaks. Kui 1831 otsiti Belgiale kuningat, siis viimaks leppisid Euroopa otsustajad kokku, et troonile pannakse Sachsen-Coburg-Saalfeldi valitsejasoost Leopold I - sest ta tekitas kõige vähem vastuväiteid ning oli just loobunud hakkamast Kreeka kuningaks, kes temast oli tahetud teha. Leopoldist sai niiviisi sobivaim „kuningas parema puudusel", igaks juhuks pandi ta veel paari Prantsuse kuninga Louis-Philippe'i tütrega.
Kui Eesti leitakse president „parema puudusel", siis antakse järjekordne hoop presidendi staatusele, mille lõi Lennart Meri. Siis võib see „käib-kah"-president jäädagi kuulsusetuks viimaseks. Sest selliseid pole tarvis.
