Priit Põhjala

Kas öelda inimestele sina või teie? Karl Martin Sinijärv (vt „Austusest ja armastusest”, Õpetajate Leht 17.03.2012) on tunnistanud, et tema teietamist ei armasta.

Eesti keele kõnelejad olevat parajalt pisike klubi, et üksteisega lahedalt sina peal olla.

Minule teietamine jällegi meeldib. Häid tuttavaid, sõpru ja sugulasi ma enamasti muidugi sinatan, kuid võõramaid – ja neid on vähemalt minul selles eesti keele harrastajate pisikeses klubis palju rohkem kui lähedasi – ikka teietan. Ja ootan, et nemad teietaksid mind.

Olen lihtsalt selline diskreetne inimene, kellele on vastumeelt iga võõraga kohe kaisutama hakata, olgu siis füüsiliselt või verbaalselt, sõnavalikus.

Marusinataja tundetus

See ei ole mingi eranditu isiklik reegel. Mõni võõras ulatab terekäe ja olemegi kohe sina peal, teisiti tunduks võimatu. Paari kauase tuttavaga oleme korduvalt püüdnud üle minna teielt sinale, aga see on kuidagi võõrik ja teie jääb. Mõnega sinatan ja teietan läbisegi, sest kipun unustama, kas oleme juba esimese või ikka veel teise juures. Keeruline värk.

Ka Sinijärv möönab, et sina-teie valik ei ole päris mustvalge ning mõnikord sunnib ameti- või vanusevahe või mingit muud sorti distants isegi temasugust paadunud sinainimest pidama targemaks teietamist, sest teie aitab ometigi luua ja säilitada teatavaid piire, respekti, ilma milleta vajalikud sotsiaalsed struktuurid ei püsiks.

Sellegipoolest on mõningatel inimestel kombeks sinatada viimset kui üht igas olukorras. Mulle tundub, et sellised inimesed on läbikäimises pahatihti laisad või rumalad; nad ei viitsi või ei oska suhtlusolukorda pädevalt hinnata ja sellele vastavat pöördumisviisi valida. Marusinatajal oleks nagu mingi märatsushoog, ta ei kasuta erinevate lukkude avamiseks erinevaid võtmeid, vaid lööb iga ukse jalaga lahti. Ime siis, et ta end aeg-ajalt paratamatult narriks teeb, isegi juhul, kui ta ise peab oma lähenemisviisi lihtsaks ja tõhusaks.

Samamoodi narriks teeks end ju ka inimene, kes igas olukorras kramplikult teietaks.

Vahel osutavad sinalembijad eeskujudele. Näiteks soomlased ja rootslased on juba kümnendeid pigem sinatav rahvas. („Kuningas on ka ainus, kellega rootslased teie peal on,” võib lugeda Tiit Made meenutustest. „Kõikidel muudel tasanditel käib üksainus sinatamine.”)

Teietamine on siiani rohkem juurdunud jällegi venelaste hulgas. Ja eestlased, teadagi, tahavad olla pigem Põhjamaade kui idanaabri moodi.

Kuid sinatamine üksi meid soomlaste ja rootslaste sugusteks ei tee. Ja miski ei vääri valimatut, kriitikavaba omaksvõttu ainuüksi sellepärast, et see on iseloomulik Põhjamaadele.

Löökaukudeta teedest ja viisakamast liikluskultuurist muidugi ära ei ütleks, aga suur maksukoormus, riiklik alkoholimonopol, tasalülitatud soorollid ja NATO-sse mittekuulumine? Jaak Jõerüüt (nt „Mida me teame Rootsi Kuningriigist”, Diplomaatia 15.06.2012) on nende näidete varal korduvalt püüdnud meid, eestlasi endilt küsima panna, mida me täpsemalt mõtleme, kui tahame, et Eestis oleks rohkem nagu Põhjamaades.

Kas seesinane ihalus toetub faktidele või muljetele ning kui hoolikalt me ikkagi oleme süüvinud enda ja Põhjamaade erinevustesse, mis on ju olemas nii ajaloos, poliitikas ja rahvuslikus mentaliteedis kui ka igapäevatavades ja -harjumustes?

Keelemood ja rõivamood

Muide, imetletud Põhjamaadeski ei ole sinatamises-teietamises täit selgust. Soomes püütakse nüüd mõningatel elualadel kauasest sinatamiskombest vabaneda, õpetades näiteks ametikoolide õpilastele klientide teietamist. Ja ega ma ausalt öelda ei teagi maad, kus keel, kui ta juba võimaldab valida (või kohustab valima?) sinatamise-teietamise vahel, ei põhjustaks taoti selleteemalisi erimeelsusi ja diskussioone või ei teeks läbi nihkeid ühes või teises suunas.

Sageli pole emma-kumma, sinatamise või teietamise apologeetika enamat kui keelemoe pime järgimine. Keelemoega on samamoodi nagu rõivamoega, ühed inimesed jooksevad sellega ikka rohkem kaasa kui teised. Ja kui ühel keelemoe epohhil kõlab ajakohasemalt sinatamine ning teietamine tundub iganenud, umbes nagu mütsikergitamine nüüdsel ajal, siis järgmisel võib juba peaaegu unustusse vajunud teietamine ärgata uuele elule nagu moekas retrohilp.

Trügivad sinasõbraks

Eestis on praegu trendikas pigem sinatamine, seda ka traditsioonilistes teietusvaldkondades või -situatsioonides, kus paljud mitte nii albid inimesed ootaksid ehk endiselt teietamist: näiteks poliitikute suhtlemine omavahel ja rahvaga (iseäranis viimaste aastate poliitreklaamid näitavad, kui väga kõiksugu poliitikategelased valijaskonnaga sinasõbraks trügivad), avalik esinemine (intervjuud ja väitlused nii trükimeedias kui ka raadios ja televisioonis) ning müük ja turundus (sinatatakse ka luksus- ehk teiekaupade reklaamides ning sinatades üritavad ebameeldivalt naha alla pugeda võhivõõrad müügimehed).

Sinatamise võidukäiku on juba aastaid tajunud keelekasutajad ja kinnitanud keeleuurijadki. Teisalt on uuringutest aga ilmnenud, et ka teietamine on meil varasematest aegadest veel küllaltki veres.

Niisiis, sinatamine on moes, aga teietaminegi pole kuhugi kadunud. Ja ma ise usun, et teietamine võib praegusel ajal, mil viisakust, kommunikatiivset pädevust üldiselt näib paljudel elualadel aina vähemaks jäävat, kompenseeriva keelendina ehk taas ausse tõusta.

Tegelikult tundub mulle, et tasukski au sees hoida mõlemat – käia kuldset keskteed, praktiseerides kahe äärmuse vahelist lahendust. Tõsi, ühelt poolt võib sina-teie valik küll raske olla; olu- ja tundevarjundeid, mida siin silmas pidada, on tõesti palju, mõned neist kergesti sõnastatavad, teised aga suisa defineerimatud.

Kuid teisalt on see valikuvõimalus, mis muudab suhtluse rikkamaks ja lisab sellele värvingut.

Kui emb-kumb, sina või teie tagaplaanile hääbuks, oleks meie keel ühe valiku ja suhtlus ühe nüansi võrra vaesem.

Priit Põhjala,
semiootik