Priit Simson: Andrus Ansipi poliitilise pikaealisuse viis põhjust

Uute turuosade hõivamine ja külm närv on teinud Eesti peaministrist Euroopa staažikaima valitsusjuhi

Kui Jean-Claude Juncker eile Luksemburgi peaministri ametist tagasi astus, sai Andrus Ansipist Euroopa staažikaim valitsusjuht. Ametis oldud kaheksa aastat ja kaheksa kuud teevad temast siinse piirkonna jaoks tõelise veterani, kelle selja taga on selline korüfee nagu Saksamaa kantsler Angela Merkel. Varasemad Eesti valitsusjuhid, kes raugesid kiirelt kui õletuli, ei kannata võrdlust. Eelkäija Juhan Parts? Napilt üle kahe aasta. Siim Kallas enne teda? Aasta ja pisut rohkem kui kaks kuud. Mart Laari teine valitsus? Kaks aastat ja kümme kuud. Mart Siimann? Kaks aastat ja paar päeva. Muidugi, kui Ansipi eeskuju peaks olema Juncker, siis luksemburglase ületamiseks tuleks veel kümme aastat ja kümme kuud võimul püsida. 18 aastat on üldse hea arv – sama pikaks peetakse ka Nõukogude Liidu juhi Leonid Iljitš Brež­nevi ajastut.

Mis on siis Ansipi pikaealisuse põhjused? Esiteks, sotsiaalsete teemade poole pöördumine. Ansip oli vaata et esimene kõrge reformierakondlane, kes hakkas piinlikkustundeta rääkima sotsiaalsest mõõtmest. Monokultuurne peamiselt madalate maksude eest seisev liberaalne nišierakond võttis sihikule noored lapsevanemad ja pensionärid, Ansipi ajal hakkas toimima vanemapalk ja pensione kaitsti ka jõhkrate eelarvekärbete ajal. See kurss võttis relvi seni sotsiaalsemalt mõjunud konkurentidelt. Praeguseks on sotsiaalse esivõitleja tiitel paraku opositsiooni kätte tagasi läinud.