Eesti majanduse püha lehma, krooni ümber on kogunenud nugadega vehkivad näljased. Kui varem on kiire söömaaja lootjaid olnud vähe, siis viimasel ajal on omanikul ehk riigil olnud tükk tegemist, et looma veristamisest päästa. Lehmast tüki ärasöömise ehk krooni devalveerimise idee õhutajate taga on näha nii ässitajate isiklikku soovi koguda populaarsust kui ka teenida devalveerimise pealt.
Kes aga saaksid kasu devalveerimisest? Pikema aja jooksul mitte keegi.
Palgad ei tõuse kindlasti sama palju kui krooni devalveeritakse. Samal ajal kaupade hinnad kerkivad vähemalt krooni devalveerimise jagu, kui mitte rohkem.
Eksportööride kaup muutuks välisturgudel välismaiste kaupadega võrreldes küll odavamaks, kuid selle kauba tootmiseks kasutab eksportöör enamasti sisseveetud toorainet. Ajutine efekt oleks vaid olemasoleva toodangu müümisel, kuni odavalt kokkuostetud toorainet jätkub. Kodumaise tooraine kasutajad ei ela aga üksikul saarel ja satuvad ikkagi üldise hinnatõusu mõju alla.
Pankurid kaotaksid devalveerimise järel raskustesse sattunud kliendid või muutub klientidel enamasti Saksa margaga seotud pikaajaliste laenude tagasimaksmine raskeks. Võidu saaksid vaid lühiajaliste margaga sidumata laenude omanikud, aga eks neil tuleb ka tulevikus laenu võtta.
Ainus mõte oleks pankuritel levitada devalveerimise kuuldusi valuutavahetuse käibe tõstmiseks. Samas annab valuutavahetus pankade tuludest suhteliselt väikese osa ja pankuritel oleks kuulujuttude asemel kasulikum tegeleda rohkem tulu toovate laenude ja investeeringutega.
Devalveerimisel oleks mõtet, kui selle saaks läbi viia ootamatult. Eesti konnatiigis aga ei jää ükski sulpsatus tähele panemata. Kui siia veel lisada, et devalveerimisele peab eelnema Riigikogu-poolne seadusemuudatuse hääletamine, muutuse kinnitamine presidendi poolt ja jõustumiseks Riigi Teatajas avaldamine, kaob kursi muutmise mõte. Kui rahvaasemikud peaksidki vajalikud hääled kokku saama, põrkub devalveerimine vastu Eesti Panka. Kursi muutmise peab läbi viima keskpank ja vähemalt praegu kinnitab keskpank, et paneb devalveerimisele veto.
President, peaminister, Riigikogu esimees ja keskpanga president saaksid ka devalveerimise välja kuulutada, kuid seda vaid juhul, kui Riigikogu mingil seletamatul põhjusel kokku ei saa tulla.
Nii-et loodetavasti lööb Eesti krooni püha lehmake veel mitmel aastal majanduspõllul kepsu, kuni talle margalõa asemel sama pikk eurolõõg kaela pannakse.
