Punklaulupidu laulis vabadusele oodi
Nii pärislaulupidu kui punklaulupidu algasid samast tundest – protestist. Tahtsid ju eestlased ülemöödunud sajandil protestiks parunite vastu näidata: ka meie suudame olla laulurahvas nagu baltisakslased, kes olid juba laulupeo korraldanud. Punklaulupidu aga sündis protestist tavalaulupidude liigse korralikkuse vastu, soovist piire avardada. Tänapäeval mahuvad mõlemad Eestisse, ja Eesti on laiem.
Soomlaste tangovaimustus on vaimustav, kuid arusaamatu. Kas sama kehtib eestlaste pungilummuse kohta? Äkki avastasime Rakvere Vallimäe veerul vaimustunult näppu visates oma ürghingest mõne väge täis looma, kes välja ihkas? Äkki on lombi taga sündinud muusikasuund siin üles leidnud oma päriskodu?
Kust mujalt maailmast kui vabamõtluse kantsist Rakverest võib leida linnatäie rahvast, kellest ligi pooled ajavad korraga tukad harja, riputavad haak-nõelad riietele. Punkkostüümid pole lihtsalt tingel-tangel tolategemine. Nende hankimine, T-särkide trükkimine, vanade riiete taaskasutusse võtmine on loomemõtte proovilepanek. Rääkimata pungiloo tudeerimisest.
Harjalised vanaemad
Kindlasti elasid kuue- ja seitsmekümnesed end punksoengusse kamminud daamid üle sisekõhklusi: kas ikka sobib? Sobis! Kujutan ette, milline uhke tunne oli lapselapsel punkvanaema kõrval astuda. Õpilastel punkõpetajat vaadata. Tudengeil punkdotsenti tudeerida. Rääkimata politseikoori punkarite tervitusest oma töökaaslastele
Muuseas, eraldi kiidusõnad politseile. Korrakaitsjad ei tõmmelnud seaduste ämblikuvõrgus, käsitasid punklaupidu loominguliselt. Ei tormanud iga ülemeelikut õllepudeliga punkijat takistama, protokolle kirjutama. Nad on nagu põhjanaabrite politseigi aru saanud, et aastas lihtsalt on päevi, mil tänaval juuakse õlut ja ollakse vabamad kui hillitsetud ugrimugrile kombeks.
Pealegi – ka see piiriületamine käib piiritunnetuse hulka. Erandite olemasolu teeb seadused tugevaks. Näitab, et nende jälgijad pole mitte robotlikud masinad, vaid lihast ja luust inimesed, kes mõistavad inimlikku vajadust seaduste piire proovida.
Vaatasin Vallimäe veerul rahvamerd, mida mu silmad seal varem polnud näinud. Süda täitus uhkusega. Sain korraga aru, et just siin, just praegu ongi seltskond, keda vajame, kui asjad Eestis peaksid untsu minema. Just see kargav, kallistav, suudlev, karvane ja suleline seltskond on need, kelle peale võib loota. Nad julgevad piire ületada, nii eneses kui ka ühiskonnas.
Kui liigun suviti ringi, siis vaatan hoolega T-särke inimeste seljas. Need räägivad mulle kandja lugu. Laulu- ja tantsupeosärkide kandmine on mulle ammu kuulutanud – sealt läheb keskmisest eestlasest natukene eestlasem eestlane, tubli eesti asja hoidja. Kui sel suvel näen aga pungisärgi kandjat, siis tean: tema mõtlemises ja olemuses on vabale maale vajalikku vabadust. Sest muidu asjad paremuse poole ei liiguks.
